1 Ja ma kuulsin suurt häält templis ütlevat seitsmele Inglile: „Minge ja valage Jumala kange viha kausid välja maa peale!"
2 Ja esimene läks ja valas oma kausi välja maa peale. Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.
3 Ja teine Ingel valas oma kausi välja merre, ja see sai otsekui surnu vereks, ja suri iga elav hing, kõik, kes meres olid.
4 Ja kolmas Ingel valas oma kausi välja jõgedesse ja veeallikaisse, ja need said vereks.
5 Ja ma kuulsin vete Inglit ütlevat: „Õige oled Sina, Kes oled ja Kes olid, ja Sina, Püha, et Sa nõnda oled kohut mõistnud!
6 Sest nemad on pühade ja prohvetite verd valanud, ja verd oled ka Sina neile juua andnud; nad on seda väärt!"
7 Ja ma kuulsin altarit ütlevat: tõesti, Issand Jumal, Sa Kõigeväeline, tõelised ja õiged on Sinu kohtuotsused!"
8 Ja neljas Ingel valas välja oma kausi päikese peale. Ja temale anti inimesi tulega kõrvetada.
9 Ja suur kuumus kõrvetas inimesi ja nemad pilkasid Jumala nime, Kelle meelevalla all on need nuhtlused, ega parandanud meelt, et nad Temale oleksid austust andnud.
10 Ja viies Ingel valas välja oma kausi metsalise aujärje peale. Ja tema kuningriik pimenes; ja nad närisid oma keelt valu pärast
11 ja pilkasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast ega pöördunud oma tegudest.
12 Ja kuues Ingel valas välja oma kausi suure Eufrati jõe peale, ja selle vesi kuivas ära, et tee oleks valmis kuningaile, kes tulevad päevatõusu poolt.
13 Ja ma nägin lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust väljuvat kolm rüvedat vaimu otsekui konnad.
14 Need on nimelt kuradite tunnustähti tegevad vaimud, kes lähevad välja kõige ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks. -
15 Vaata, ma tulen kui varas! Õnnis see, kes valvab ja hoiab oma riideid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks Tema häbi. -
16 Ja need kogusid nad kokku ühte paika, mida heebrea keeles kutsutakse Harmagedooniks.
17 Ja seitsmes Ingel valas oma kausi välja õhku, ja suur hääl kostis taeva templist aujärjelt ning ütles: „See on sündinud!"
18 Ja sündis hääli ja müristamisi ja välke ja tekkis suur maavärisemine, millist ei ole olnud sest ajast, kui inimesi on olnud maa peal; säärane suur maavärisemine oli see.
19 Ja suur linn jagunes kolmeks osaks, ja paganrahvaste linnad langesid. Ja suurt Baabüloni tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika.
20 Ja kõik saared põgenesid ja mägesid ei leidunud enam.
21 Ja suuri raheteri, talendiraskusi, tuli taevast maha inimeste peale. Ja inimesed pilkasid Jumalat rahe nuhtluse pärast; sest selle nuhtlus oli väga vali.
1 E ouvi, vinda do santuário, uma grande voz, que dizia aos sete anjos: Ide e derramai sobre a terra as sete taças, da ira de Deus.
2 Então foi o primeiro e derramou a sua taça sobre a terra; e apareceu uma chaga ruim e maligna nos homens que tinham o sinal da besta e que adoravam a sua imagem.
3 O segundo anjo derramou a sua taça no mar, que se tornou em sangue como de um morto, e morreu todo ser vivente que estava no mar.
4 O terceiro anjo derramou a sua taça nos rios e nas fontes das águas, e se tornaram em sangue.
5 E ouvi o anjo das águas dizer: Justo és tu, que és e que eras, o Santo; porque julgaste estas coisas;
6 porque derramaram o sangue de santos e de profetas, e tu lhes tens dado sangue a beber; eles o merecem.
7 E ouvi uma voz do altar, que dizia: Na verdade, ó Senhor Deus Todo-Poderoso, verdadeiros e justos são os teus juízos.
8 O quarto anjo derramou a sua taça sobre o sol, e foi-lhe permitido que abrasasse os homens com fogo.
9 E os homens foram abrasados com grande calor; e blasfemaram o nome de Deus, que tem poder sobre estas pragas; e não se arrependeram para lhe darem glória.
10 O quinto anjo derramou a sua taça sobre o trono da besta, e o seu reino se fez tenebroso; e os homens mordiam de dor as suas línguas.
11 E por causa das suas dores, e por causa das suas chagas, blasfemaram o Deus do céu; e não se arrependeram das suas obras.
12 O sexto anjo derramou a sua taça sobre o grande rio Eufrates; e a sua água secou-se, para que se preparasse o caminho dos reis que vêm do oriente.
13 E da boca do dragão, e da boca da besta, e da boca do falso profeta, vi saírem três espíritos imundos, semelhantes a rãs.
14 Pois são espíritos de demônios, que operam sinais; os quais vão ao encontro dos reis de todo o mundo, para os congregar para a batalha do grande dia do Deus Todo-Poderoso.
15 {Eis que venho como ladrão. Bem-aventurado aquele que vigia, e guarda as suas vestes, para que não ande nu, e não se veja a sua nudez.}
16 E eles os congregaram no lugar que em hebraico se chama Armagedom.
17 O sétimo anjo derramou a sua taça no ar; e saiu uma grande voz do santuário, da parte do trono, dizendo: Está feito.
18 E houve relâmpagos e vozes e trovões; houve também um grande terremoto, qual nunca houvera desde que há homens sobre a terra, terremoto tão forte quão grande;
19 e a grande cidade fendeu-se em três partes, e as cidades das nações caíram; e Deus lembrou-se da grande Babilônia, para lhe dar o cálice do vinho do furor da sua ira.
20 Todas ilhas fugiram, e os montes não mais se acharam.
21 E sobre os homens caiu do céu uma grande saraivada, pedras quase do peso de um talento; e os homens blasfemaram de Deus por causa da praga da saraivada; porque a sua praga era mui grande.