1 Kaisarea linnas oli üks mees, Korneelius nimi, selle väesalga pealik, mida kutsuti Itaalia väesalgaks.

2 Tema oli vaga ja jumalakartlik kogu oma perega ja jagas rahvale palju ande ning palus alati Jumalat.

3 See nägi nägemuses selgesti, arvata üheksandal päevatunnil, et Jumala Ingel tuli sisse tema juurde ning ütles talle: „Korneelius!"

4 Tema aga vaatas Inglile otsa, lõi kartma ning ütles: „Isand, mis on?" See ütles talle: „Sinu palved ja su annid on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama.

5 Läkita nüüd mehi Joppesse ja lase kutsuda Siimon, kelle lisanimi on Peetrus;

6 tema asub nahkur Siimona juures, kelle maja on mererannas!"

7 Kui siis Ingel oli ära läinud, kes Korneeliusega rääkis, kutsus ta kaks oma perest ja ühe vaga sõjamehe neist, kes alati ta juures olid,

8 rääkis neile kõik ära ning läkitas nad Joppesse.

9 Aga järgmisel päeval, kui nad teel olles lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama kuuendal tunnil.

10 Ja temale tuli nälg ning ta tahtis süüa. Aga kui talle rooga valmistati, jäi ta otsekui enesest ära

11 ning nägi taeva avatud olevat ja enese juurde alla tulevat anuma, otsekui suure linase riide, mida nelja nurka pidi alla lasti.

12 Selle sees oli kõiksugu neljajalgseid ja roomajaid maa elajaid ja taeva linde.

13 Ja temale ütles hääl: „Tõuse, Peetrus, verista ja söö!"

14 Aga Peetrus ütles: „Ei ilmaski, Issand, sest ma pole veel söönud seda, mis on keelatud ja roojane!"

15 Ja hääl ütles taas teist korda temale: „Mis Jumal on puhastanud, seda sina ära arva keelatuks!"

16 Ja see sündis kolm korda, ja astja võeti jälle üles taevasse.

17 Aga kui Peetrus oli iseeneses kahevahel, mis tema nähtud nägemus küll võiks tähendada, vaata, siis olid mehed, keda Korneelius oli läkitanud, küsitledes leidnud Siimona maja ja seisid värava taga.

18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kelle lisanimi on Peetrus, on seal võõrsil.

19 Ent kui Peetrus alles oma meeles mõtles nägemusele, ütles Vaim temale: „Vaata, kolm meest otsivad sind!

20 Aga tõuse üles ja astu alla ning mine nendega ilma kaksipidi mõtlemata, sest Mina olen nad läkitanud!"

21 Siis Peetrus tuli alla meeste juurde ning ütles: „Vaata, mina olen see, keda te otsite! Mis asja pärast te olete tulnud?"

22 Nemad vastasid: „Pealik Korneelius, õige ja jumalakartlik mees, kellel on hea tunnistus kogu juuda rahvalt, on pühalt Inglilt saanud sõna, et ta sind peab kutsuma oma kotta ja kuulama sinu kõnet!"

23 Siis ta kutsus nad sisse ja pidas neid külalistena. Aga järgmisel päeval läks Peetrus nendega ära ja mõned vennad, kes Joppest olid, läksid ühes temaga.

24 Järgmisel päeval nad saabusid Kaisareasse. Ja Korneelius ootas neid ja kutsus kokku oma sulased ja parimad sõbrad.

25 Ja kui Peetrus oli sisse astunud, läks Korneelius talle vastu ning heitis tema jalge ette maha ja kummardas.

26 Aga Peetrus tõstis ta üles ja ütles: „Tõuse üles, ka mina ise olen inimene!"

27 Ja kui ta temaga oli kõnelnud, läks ta sisse ja leidis eest suure hulga inimesi

28 ning ütles neile: „Te teate, et juuda mehel ei ole luba sõbrustada muulasega või minna tema juurde, aga Jumal on mulle näidanud, et ühtki inimest ei tohi pidada halvaks ega rüvedaks.

29 Sellepärast olen ma ka tõrkumata tulnud, kui mind kutsuti. Siis küsin ma nüüd: mis asja pärast te olete mind kutsunud?"

30 Korneelius ütles: „Neli päeva tagasi ma olin otse selsamal üheksandal tunnil oma kojas palvetamas ja vaata, üks mees seisis minu ees hiilgavais riideis

31 ning ütles: Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud.

32 Siis läkita nüüd Joppesse ja kutsu Siimon, keda lisanimega hüütakse Peetruseks; tema on võõrsil nahkur Siimona majas mererannas.

33 Siis ma läkitasin sedamaid sinu juurde, ja sa oled hästi teinud, et tulid. Nüüd me oleme kõik siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Jumal sind on käskinud!"

34 Siis Peetrus avas oma suu ning ütles: „Ma mõistan tõesti, et Jumal ei tee vahet isikute vahel,

35 vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.

36 Selle sõna ta on läkitanud Iisraeli lastele, kuulutades Evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse läbi, Kes on kõikide Issand.

37 Te teate seda asja, mis on sündinud tervel Juudamaal alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas,

38 kuidas Jumal Jeesuse Naatsaretist oli võidnud Püha Vaimu ja väega ja kuidas Tema käis mööda maad ja tegi head ning parandas kõiki, kelle üle kurat oli saanud võimuse; sest Jumal oli Temaga.

39 Ja meie oleme kõigi nende asjade tunnistajad, mis Ta on teinud juutide maal ja Jeruusalemmas; ja nad poosid Tema ristipuule ning surmasid.

40 Selle on Jumal üles äratanud kolmandal päeval ja on Teda lasknud saada ilmsiks,

41 mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ennevalitud tunnistajaile, meile, kes Temaga oleme söönud ja joonud, pärast seda kui Ta oli surnuist üles tõusnud.

42 Ja Tema on meid käskinud rahvale kuulutada ja tunnistada, et Tema on Jumala poolt seatud elavate ja surnute kohtumõistja.

43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et Tema nime läbi igaüks, kes usub Temasse, saab pattude andeksandmise!"

44 Kui Peetrus neid sõnu alles rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.

45 Ja usklikud ümberlõigatute hulgast, niipalju kui neid ühes Peetrusega oli tulnud, ehmusid, et Püha Vaimu and valati ka paganate peale,

46 sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkivat ja Jumalat väga ülistavat. Siis Peetrus ütles:

47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?"

48 Ja ta käskis neid ristida Issanda nimesse. Siis nad palusid teda, et ta jääks mõneks päevaks nende juurde.

1 Um homem em Cesaréia, por nome Cornélio, centurião da corte chamada italiana,

2 piedoso e temente a Deus com toda a sua casa, e que fazia muitas esmolas ao povo e de contínuo orava a Deus,

3 cerca da hora nona do dia, viu claramente em visão um anjo de Deus, que se dirigia para ele e lhe dizia: Cornélio!

4 Este, fitando nele os olhos e atemorizado, perguntou: Que é, Senhor? O anjo respondeu-lhe: As tuas orações e as tuas esmolas têm subido para memória diante de Deus;

5 agora, pois, envia homens a Jope e manda chamar a Simão, que tem por sobrenome Pedro;

6 este se acha hospedado com um certo Simão, curtidor, cuja casa fica à beira-mar. {Ele te dirá o que deves fazer.}

7 Logo que se retirou o anjo que lhe falava, Cornélio chamou dois dos seus domésticos e um piedoso soldado dos que estavam a seu serviço;

8 e, havendo contado tudo, os enviou a Jope.

9 No dia seguinte, indo eles seu caminho e estando já perto da cidade, subiu Pedro ao eirado para orar, cerca de hora sexta.

10 E tendo fome, quis comer; mas enquanto lhe preparavam a comida, sobreveio-lhe um êxtase,

11 e via o céu aberto e um objeto descendo, como se fosse um grande lençol, sendo baixado pelas quatro pontas sobre a terra,

12 no qual havia de todos os quadrúpedes e répteis da terra e aves do céu.

13 E uma voz lhe disse: Levanta-te, Pedro, mata e come.

14 Mas Pedro respondeu: De modo nenhum, Senhor, porque nunca comi coisa alguma comum e imunda.

15 Pela segunda vez lhe falou a voz: Não chames tu comum ao que Deus purificou.

16 Sucedeu isto por três vezes; e logo foi o objeto recolhido ao céu.

17 Enquanto Pedro refletia, perplexo, sobre o que seria a visão que tivera, eis que os homens enviados por Cornélio, tendo perguntado pela casa de Simão, pararam à porta.

18 E, chamando, indagavam se ali estava hospedado Simão, que tinha por sobrenome Pedro.

19 Estando Pedro ainda a meditar sobre a visão, o Espírito lhe disse: Eis que dois homens te procuram.

20 Levanta-te, pois, desce e vai com eles, nada duvidando; porque eu tos enviei.

21 E descendo Pedro ao encontro desses homens, disse: Sou eu a quem procurais; qual é a causa por que viestes?

22 Eles responderam: O centurião Cornélio, homem justo e temente a Deus e que tem bom testemunho de toda a nação judaica, foi avisado por um santo anjo para te chamar à sua casa e ouvir as tuas palavras.

23 Pedro, pois, convidando-os a entrar, os hospedou. No dia seguinte levantou-se e partiu com eles, e alguns irmãos, dentre os de Jope, o acompanharam.

24 No outro dia entrou em Cesaréia. E Cornélio os esperava, tendo reunido os seus parentes e amigos mais íntimos.

25 Quando Pedro ia entrar, veio-lhe Cornélio ao encontro e, prostrando-se a seus pés, o adorou.

26 Mas Pedro o ergueu, dizendo: Levanta-te, que eu também sou homem.

27 E conversando com ele, entrou e achou muitos reunidos,

28 e disse-lhes: Vós bem sabeis que não é lícito a um judeu ajuntar-se ou chegar-se a estrangeiros; mas Deus mostrou-me que a nenhum homem devo chamar comum ou imundo;

29 pelo que, sendo chamado, vim sem objeção. Pergunto pois: Por que razão mandastes chamar-me?

30 Então disse Cornélio: Faz agora quatro dias que eu estava orando em minha casa à hora nona, e eis que diante de mim se apresentou um homem com vestiduras resplandecentes,

31 e disse: Cornélio, a tua oração foi ouvida, e as tuas esmolas estão em memória diante de Deus.

32 Envia, pois, a Jope e manda chamar a Simão, que tem por sobrenome Pedro; ele está hospedado em casa de Simão, curtidor, à beira-mar.

33 Portanto mandei logo chamar-te, e bem fizeste em vir. Agora pois estamos todos aqui presentes diante de Deus, para ouvir tudo quanto te foi ordenado pelo Senhor.

34 Então Pedro, tomando a palavra, disse: Na verdade reconheço que Deus não faz acepção de pessoas;

35 mas que lhe é aceitável aquele que, em qualquer nação, o teme e pratica o que é justo.

36 A palavra que ele enviou aos filhos de Israel, anunciando a paz por Jesus Cristo {este é o Senhor de todos}.

37 esta palavra, vós bem sabeis, foi proclamada por toda a Judéia, começando pela Galiléia, depois do batismo que João pregou,

38 concernente a Jesus de Nazaré, como Deus o ungiu com o Espírito Santo e com poder; o qual andou por toda parte, fazendo o bem e curando a todos os oprimidos do Diabo, porque Deus era com ele.

39 Nós somos testemunhas de tudo quanto fez, tanto na terra dos judeus como em Jerusalém; ao qual mataram, pendurando-o num madeiro.

40 A este ressuscitou Deus ao terceiro dia e lhe concedeu que se manifestasse,

41 não a todo povo, mas às testemunhas que Deus antes ordenara; a nós, que comemos e bebemos juntamente com ele depois que ressurgiu dentre os mortos.

42 Este nos mandou pregar ao povo, e testificar que ele é o que por Deus foi constituído juiz dos vivos e dos mortos.

43 A ele todos os profetas dão testemunho de que todo o que nele crê receberá a remissão dos pecados pelo seu nome.

44 Enquanto Pedro ainda dizia estas coisas, desceu o Espírito Santo sobre todos os que ouviam a palavra.

45 Os crentes que eram de circuncisão, todos quantos tinham vindo com Pedro, maravilharam-se de que também sobre os gentios se derramasse o dom do Espírito Santo;

46 porque os ouviam falar línguas e magnificar a Deus.

47 Respondeu então Pedro: Pode alguém porventura recusar a água para que não sejam batizados estes que também, como nós, receberam o Espírito Santo?

48 Mandou, pois, que fossem batizados em nome de Jesus Cristo. Então lhe rogaram que ficasse com eles por alguns dias.