1 Kui Apollos oli Korintoses, sündis, et Paulus käis läbi ülamaakonnad ja tuli Efesosse ning leidis sealt jüngreid.
2 Ja ta küsis neilt: „Kas te saite Püha Vaimu, kui saite usklikuks?" Aga nemad ütlesid talle: „Me ei olegi kuulnud, kas Püha Vaimu on!"
3 Ja tema ütles: „Mis ristimisega te siis olete ristitud?" Nad vastasid: „Johannese ristimisega!"
4 Aga Paulus ütles: „Johannes ristis meeleparandusristimisega, öeldes rahvale, et nad usuksid Temasse, Kes pärast teda tuleb, see on Jeesusesse!"
5 Kui nad seda kuulsid, lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse nimesse.
6 Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli Püha Vaim nende peale ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.
7 Neid oli üldse ligi kaksteist meest.
8 Ja ta läks kogudusekotta ning kõneles seal avalikult kolm kuud, õpetades ja äratades nõudma Jumala riiki.
9 Aga kui mõned tegid oma südame kõvaks ega uskunud, vaid rääkisid halba õpetusest rahva ees, läks ta ära nende juurest ning eraldas neist jüngrid ja pidas iga päev arutlusi Türannose koolis.
10 See kestis kaks aastat, nii et kõik, kes Aasias elasid, niihästi juudid kui kreeklased, said kuulda Issanda Jeesuse sõna.
11 Ja Jumal tegi iseäralikke imetegusid Pauluse käte läbi,
12 nii et ka tema ihu pealt võetud higirätikuid ja põlli viidi haigete peale ja tõved lahkusid haigetest ning kurjad vaimud läksid välja.
13 Aga mõningad ümberrändajad juudi lausujad hakkasid Issanda Jeesuse nime nimetama nende peale, kelles oli kurje vaime, öeldes: „Ma vannutan teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab!"
14 Ja need olid ühe juudi ülempreestri Skeua seitse poega, kes seda tegid.
15 Ent kuri vaim vastas ning ütles neile: „Jeesust ma tunnen ja Paulust ma tean, aga kes teie olete?"
16 Ja inimene, kelles oli kuri vaim, kargas nende kallale, sai võimust nende üle ja võitis nad ära, nõnda et nad alasti ja haavatult põgenesid sellest kojast.
17 Ja see sai teatavaks kõigile juutidele ja kreeklastele, kes elasid Efesoses. Ja hirm tuli nende kõikide peale, ja Issanda Jeesuse nime ülistati väga.
18 Ja paljud neist, kes olid usklikuks saanud, tulid ning tunnistasid ja andsid üles oma teod.
19 Aga mitmed neist, kes olid tegemist teinud nõiakunstiga, tõid kokku oma raamatud ja põletasid need ära kõikide nähes. Ja kui nende hind kokku arvati, leiti see olevat viiskümmend tuhat hõbetükki.
20 Nii võimsasti kasvas Issanda sõna ja avaldas oma väge.
21 Kui see kõik oli sündinud, võttis Paulus vaimus ette minna Makedoonia ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma ning ütles: „Kui ma seal olen ära käinud, pean ma näha saama ka Rooma linna!"
22 Ja ta läkitas kaks oma abilist, Timoteose ja Erastose, Makedooniasse ja jäi ise veel mõneks ajaks Aasiasse.
23 Sel ajal tekkis suur tüli õpetuse pärast.
24 Sest üks hõbesepp, Demeetrios nimi, tegi hõbedast Artemise templeid ja saatis sellega ametimeestele palju kasu.
25 Need ta kogus kokku ja teisi, kes seda tööd tegid, ning ütles: „Mehed, te teate, et meil sellest tööst on hea tulu,
26 ja te näete ning kuulete, et see Paulus mitte ainult Efesoses, vaid ka peaaegu kogu Aasias palju rahvast ära meelitab ja eksitab, öeldes, et need ei olevat jumalad, mis kätega tehakse.
27 Ent mitte ükspäinis seda meie tööstust ei ähvarda halvakspanu, vaid ka suure jumalanna Artemise templit, nii et seda mikski ei panda ja et kaob ka jumalanna suur au, keda kummardavad kogu Aasia ja kõik maailm!"
28 Kui nad seda kuulsid, said nad täis viha, kisendasid ning ütlesid: „Suur on efeslaste Artemis!"
29 Ja kõik linn sai täis kära ja nad tormasid ühel meelel teatrisse ja vedasid ühes sinna Gaajuse ja Aristarhose, kaks makedoonlast, kes olid Pauluse matkakaaslased.
30 Ent kui Paulus tahtis rahva sekka minna, ei lasknud jüngrid teda mitte.
31 Ka mõned Aasiamaa ülemad, kes olid tema sõbrad, läkitasid tema juurde ning palusid teda, et ta ei läheks teatriväljakule.
32 Seal kisendasid ühed seda, teised teist; sest rahvakogu oli segaduses ja suurem hulk ei teadnud, misjaoks nad olid kokku tulnud.
33 Siis toodi rahva seast esile Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid. Aleksandros viitas käega, märku andes, et ta tahab pidada kaitsekõnet rahva ees.
34 Aga kui nad märkasid, et ta on juut, tõstsid nad kisa ja karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi aega: „Suur on efeslaste Artemis!"
35 Viimaks linnakirjutaja vaigistas rahva ning ütles: „Efesose mehed, kas on ühtki inimest, kes ei teaks, et efeslaste linn on suure Artemise ja tema taevast mahalangenud kuju hoidja?
36 Et nüüd ükski sellele ei saa vastu rääkida, siis tuleb teil jääda vait ega tule midagi ette võtta uisapäisa.
37 Sest te olete toonud siia need mehed, kes ei ole templi rüüstajad ega teie jumalanna teotajad.
38 Kui nüüd Demeetriosel ja temaga ühes olevail ametimeestel on kellegi peale midagi kaebamist, siis on selleks kohtupäevi ja maavalitsejaid; kaevaku nad üksteist kohtusse.
39 Ja kui teil on veel mingit muud nõudmist, siis seletatagu asi korrapärase rahvakogu ees.
40 Sest meil tuleb tänase kära pärast karta, et meie peale kaebus tõstetakse, ilma et meil oleks mingit põhjust, millega seda rahva kokkujooksu õigustada!" Kui ta seda oli öelnud, saatis ta rahvakogu laiali.
41
1 E sucedeu que, enquanto Apolo estava em Corinto, Paulo tendo atravessado as regiões mais altas, chegou a Éfeso e, achando ali alguns discípulos,
2 perguntou-lhes: Recebestes vós o Espírito Santo quando crestes? Responderam-lhe eles: Não, nem sequer ouvimos que haja Espírito Santo.
3 Tornou-lhes ele: Em que fostes batizados então? E eles disseram: No batismo de João.
4 Mas Paulo respondeu: João administrou o batismo do arrependimento, dizendo ao povo que cresse naquele que após ele havia de vir, isto é, em Jesus.
5 Quando ouviram isso, foram batizados em nome do Senhor Jesus.
6 Havendo-lhes Paulo imposto as mãos, veio sobre eles o Espírito Santo, e falavam em línguas e profetizavam.
7 E eram ao todo uns doze homens.
8 Paulo, entrando na sinagoga, falou ousadamente por espaço de três meses, discutindo e persuadindo acerca do reino de Deus.
9 Mas, como alguns deles se endurecessem e não obedecessem, falando mal do Caminho diante da multidão, apartou-se deles e separou os discípulos, discutindo diariamente na escola de Tirano.
10 Durou isto por dois anos; de maneira que todos os que habitavam na Ásia, tanto judeus como gregos, ouviram a palavra do Senhor.
11 E Deus pelas mãos de Paulo fazia milagres extraordinários,
12 de sorte que lenços e aventais eram levados do seu corpo aos enfermos, e as doenças os deixavam e saíam deles os espíritos malignos.
13 Ora, também alguns dos exorcistas judeus, ambulantes, tentavam invocar o nome de Jesus sobre os que tinham espíritos malignos, dizendo: Esconjuro-vos por Jesus a quem Paulo prega.
14 E os que faziam isto eram sete filhos de Ceva, judeu, um dos principais sacerdotes.
15 Respondendo, porém, o espírito maligno, disse: A Jesus conheço, e sei quem é Paulo; mas vós, quem sois?
16 Então o homem, no qual estava o espírito maligno, saltando sobre eles, apoderou-se de dois e prevaleceu contra eles, de modo que, nus e feridos, fugiram daquela casa.
17 E isto tornou-se conhecido de todos os que moravam em Éfeso, tanto judeus como gregos; e veio temor sobre todos eles, e o nome do Senhor Jesus era engrandecido.
18 E muitos dos que haviam crido vinham, confessando e revelando os seus feitos.
19 Muitos também dos que tinham praticado artes mágicas ajuntaram os seus livros e os queimaram na presença de todos; e, calculando o valor deles, acharam que montava a cinqüenta mil moedas de prata.
20 Assim a palavra do Senhor crescia poderosamente e prevalecia.
21 Cumpridas estas coisas, Paulo propôs, em seu espírito, ir a Jerusalém, passando pela Macedônia e pela Acaia, porque dizia: Depois de haver estado ali, é-me necessário ver também Roma.
22 E, enviando à Macedônia dois dos que o auxiliavam, Timóteo e Erasto, ficou ele por algum tempo na Ásia.
23 Por esse tempo houve um não pequeno alvoroço acerca do Caminho.
24 Porque certo ourives, por nome Demétrio, que fazia da prata miniaturas do templo de Diana, proporcionava não pequeno negócio aos artífices,
25 os quais ele ajuntou, bem como os oficiais de obras semelhantes, e disse: Senhores, vós bem sabeis que desta indústria nos vem a prosperidade,
26 e estais vendo e ouvindo que não é só em Éfeso, mas em quase toda a Ásia, este Paulo tem persuadido e desviado muita gente, dizendo não serem deuses os que são feitos por mãos humanas.
27 E não somente há perigo de que esta nossa profissão caia em descrédito, mas também que o templo da grande deusa Diana seja estimado em nada, vindo mesmo a ser destituída da sua majestade aquela a quem toda a Ásia e o mundo adoram.
28 Ao ouvirem isso, encheram-se de ira, e clamavam, dizendo: Grande é a Diana dos efésios!
29 A cidade encheu-se de confusão, e todos à uma correram ao teatro, arrebatando a Gaio e a Aristarco, macedônios, companheiros de Paulo na viagem.
30 Querendo Paulo apresentar-se ao povo, os discípulos não lho permitiram.
31 Também alguns dos asiarcas, sendo amigos dele, mandaram rogar-lhe que não se arriscasse a ir ao teatro.
32 Uns, pois, gritavam de um modo, outros de outro; porque a assembléia estava em confusão, e a maior parte deles nem sabia por que causa se tinham ajuntado.
33 Então tiraram dentre a turba a Alexandre, a quem os judeus impeliram para a frente; e Alexandre, acenando com a mão, queria apresentar uma defesa ao povo.
34 Mas quando perceberam que ele era judeu, todos a uma voz gritaram por quase duas horas: Grande é a Diana dos efésios!
35 Havendo o escrivão conseguido apaziguar a turba, disse: Varões efésios, que homem há que não saiba que a cidade dos efésios é a guardadora do templo da grande deusa Diana, e da imagem que caiu de Júpiter?
36 Ora, visto que estas coisas não podem ser contestadas, convém que vos aquieteis e nada façais precipitadamente.
37 Porque estes homens que aqui trouxestes, nem são sacrílegos nem blasfemadores da nossa deusa.
38 Todavia, se Demétrio e os artífices que estão com ele têm alguma queixa contra alguém, os tribunais estão abertos e há procônsules: que se acusem uns aos outros.
39 E se demandais alguma outra coisa, averiguar-se-á em legítima assembléia.
40 Pois até corremos perigo de sermos acusados de sedição pelos acontecimentos de hoje, não havendo motivo algum com que possamos justificar este ajuntamento.
41 E, tendo dito isto, despediu a assembléia.