1 Kui nüüd Festus oli astunud maavalitseja ametisse, läks ta kolme päeva pärast Kaisareast Jeruusalemma.

2 Ja ülempreestrid ja juutide peamehed esitasid temale kaebuse Pauluse vastu ning pöördusid tema poole,

3 paludes Paulusele seda armu, et ta kutsuks tema Jeruusalemma, sest nad olid nõuks võtnud teda varitseda ja teel ära tappa.

4 Aga Festus vastas, et Paulust peetakse kinni Kaisareas ja et ta ise mõtleb peatselt sinna minna.

5 „Kes nüüd teie seast", ütles ta, „on mõjumehed, need tulgu ühes minuga alla, ja kui sellel mehel on süüd, kaevaku nad tema peale!"

6 Ja kui ta mitte rohkem kui kaheksa või kümme päeva nende juures oli viibinud, läks ta alla Kaisareasse. Ja järgmisel päeval istus ta kohtujärjele ja käskis Pauluse ette tuua.

7 Aga kui ta ette astus, asusid Jeruusalemmast tulnud juudid tema ümber ja tõstsid Pauluse vastu mitu rasket kaebust, mida nad ei suutnud tõeks teha.

8 Sest Paulus kaitses ennast, öeldes: „Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu!"

9 Aga Festus tahtis juutidele teha meelehead ning vastas Paulusele nõnda: „Kas sa tahad minna Jeruusalemma ja seal minu ees lasta enese üle kohut mõista neis asjus?"

10 Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees, kus mu üle peab kohut mõistetama; juutidele ei ole ma teinud ühtki ülekohut, nõnda nagu sa väga hästi tead.

11 Sest kui ma midagi ülekohut olen teinud ja seda, mis on surma väärt, siis ma ei tõrgu suremast; aga kui selles, milles need mind süüdistavad, ei ole mitte midagi, siis ei või ükski mind nende kätte anda; mina nõuan keisri kohut!"

12 Siis kõneles Festus Suurkohtu esindajatega ja vastas: „Keisri kohut oled sa nõudnud, keisri ette sa lähed!"

13 Aga mõne päeva pärast tulid kuningas Agrippas ja Berniike Kaisareasse Festust tervitama.

14 Ja kui nad seal mitu päeva olid viibinud, jutustas Festus kuningale Pauluse asjast ning ütles: „Feeliks on siia kinni jätnud ühe mehe,

15 kelle pärast minu Jeruusalemmas olles ülempreestrid ja juutide vanemad tulid mu ette ja nõudsid tema hukkamõistmist.

16 Neile ma vastasin, et roomlastel ei ole kommet inimest anda hukata, enne kui süüalune on saanud olla suu suud vastu süüdistajatega ja leidnud võimaluse ennast kaitsta kaebuse vastu.

17 Kui nad nüüd siia kokku tulid, siis ma viivitamata istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin mehe ette tuua.

18 Aga kui kaebajad seisid ta ümber, ei suutnud nad leida ühtki kurja süüd, mida ma ootasin,

19 vaid neil oli mõningaid vaidlusi temaga nende omist usuküsimustest ja kellegi surnud Jeesuse pärast, Keda Paulus ütles elavat.

20 Kui ma siis nõutu olin, kuidas seda asja lahendada, küsisin temalt, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja seal lasta enese üle kohut mõista neis asjus.

21 Aga kui Paulus nõudis, et teda niikaua kinni peetaks, kuni keisri majesteet teeb otsuse, siis ma käskisin teda kinni pidada seni, kui ma võin tema saata keisri juurde."

22 Siis ütles Agrippas Festusele: „Mina isegi tahaksin kuulda seda inimest!" Ja tema ütles: „Homme sa saad teda kuulda!"

23 Kui nüüd Agrippas ja Berniike järgmisel päeval suure toredusega tulid ja kohtukotta läksid ühes ülempealikute ja meestega, kes linnas olid kõige ülemad, siis Festuse sõna peale toodi Paulus ette.

24 Ja Festus ütles: „Kuningas Agrippas ja kõik mehed, kes olete meiega! Te näete siin seda, kelle pärast kogu juutide hulk Jeruusalemmas ja siin on mulle peale käinud kisendades, et ta ei peaks enam ellu jääma.

25 Aga kui ma aru sain, et ta pole teinud midagi, mis on surma väärt, ja tema ka ise nõudis majesteedi kohut, tegin ma otsuseks saata tema sinna.

26 Midagi kindlat mul ei ole temast oma isandale kirjutada. Sellepärast ma olen lasknud tema tuua teie ette ja kõigepealt sinu ette, kuningas Agrippas, et mul pärast ülekuulamist oleks midagi kirjutada.

27 Sest minule näib mõttetuna lähetada vangi, ilma et tema vastu tõstetud süüdistust teada antaks!"

1 Tendo, pois, entrado Festo na província, depois de três dias subiu de Cesaréia a Jerusalém.

2 E os principais sacerdotes e os mais eminentes judeus fizeram-lhe queixa contra Paulo e, em detrimento deste,

3 lhe rogavam o favor de o mandar a Jerusalém, armando ciladas para o matarem no caminho.

4 Mas Festo respondeu que Paulo estava detido em Cesaréia, e que ele mesmo brevemente partiria para lá.

5 Portanto, disse ele às autoridades dentre vós desçam comigo e, se há nesse homem algum crime, acusem-no.

6 Tendo-se demorado entre eles não mais de oito ou dez dias, desceu a Cesaréia; e no dia seguinte, sentando-se no tribunal, mandou trazer Paulo.

7 Tendo ele comparecido, rodearam-no os judeus que haviam descido de Jerusalém, trazendo contra ele muitas e graves acusações, que não podiam provar.

8 Paulo, porém, respondeu em sua defesa: Nem contra a lei dos judeus, nem contra o templo, nem contra César, tenho pecado em coisa alguma.

9 Todavia Festo, querendo agradar aos judeus, respondendo a Paulo, disse: Queres subir a Jerusalém e ali ser julgado perante mim acerca destas coisas?

10 Mas Paulo disse: Estou perante o tribunal de César, onde devo ser julgado; nenhum mal fiz aos judeus, como muito bem sabes.

11 Se, pois, sou malfeitor e tenho cometido alguma coisa digna de morte, não recuso morrer; mas se nada há daquilo de que estes me acusam, ninguém me pode entregar a eles; apelo para César.

12 Então Festo, tendo falado com o conselho, respondeu: Apelaste para César; para César irás.

13 Passados alguns dias, o rei Agripa e Berenice vieram a Cesaréia em visita de saudação a Festo.

14 E, como se demorassem ali muitos dias, Festo expôs ao rei o caso de Paulo, dizendo: Há aqui certo homem que foi deixado preso por Félix,

15 a respeito do qual, quando estive em Jerusalém, os principais sacerdotes e os anciãos dos judeus me fizeram queixas, pedindo sentença contra ele;

16 aos quais respondi que não é costume dos romanos condenar homem algum sem que o acusado tenha presentes os seus acusadores e possa defender-se da acusação.

17 Quando então eles se haviam reunido aqui, sem me demorar, no dia seguinte sentei-me no tribunal e mandei trazer o homem;

18 contra o qual os acusadores, levantando-se, não apresentaram acusação alguma das coisas perversas que eu suspeitava;

19 tinham, porém, contra ele algumas questões acerca da sua religião e de um tal Jesus defunto, que Paulo afirmava estar vivo.

20 E, estando eu perplexo quanto ao modo de investigar estas coisas, perguntei se não queria ir a Jerusalém e ali ser julgado no tocante às mesmas.

21 Mas apelando Paulo para que fosse reservado ao julgamento do imperador, mandei que fosse detido até que o enviasse a César.

22 Então Agripa disse a Festo: Eu bem quisera ouvir esse homem. Respondeu-lhe ele: Amanhã o ouvirás.

23 No dia seguinte vindo Agripa e Berenice, com muito aparato, entraram no auditório com os chefes militares e homens principais da cidade; então, por ordem de Festo, Paulo foi trazido.

24 Disse Festo: Rei Agripa e vós todos que estais presentes conosco, vedes este homem por causa de quem toda a multidão dos judeus, tanto em Jerusalém como aqui, recorreu a mim, clamando que não convinha que ele vivesse mais.

25 Eu, porém, achei que ele não havia praticado coisa alguma digna de morte; mas havendo ele apelado para o imperador, resolvi remeter-lho.

26 Do qual não tenho coisa certa que escreva a meu senhor, e por isso perante vós o trouxe, principalmente perante ti, ó rei Agripa, para que, depois de feito o interrogatório, tenha eu alguma coisa que escrever.

27 Porque não me parece razoável enviar um preso, e não notificar as acusações que há contra ele.