1 Nii manitsen teid siis mina, kes olen vang Issanda pärast, väärikalt käima kutsumise järgi, millega te olete kutsutud,
2 kõige alanduse ja tasadusega, pika meelega, sallides üksteist armastuses,
3 ja olles usinad üksmeelt pidama vaimus rahusideme läbi.
4 Üks ihu ja üks Vaim, nagu te ka olete kutsutud üheks lootuseks oma kutsumise poolest;
5 üks Issand, üks usk, üks ristimine,
6 üks Jumal ja kõikide Isa, Kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja teie kõikide sees.
7 Aga igaühele meist on antud armu Kristuse annetuse mõõtu mööda.
8 Sellepärast öeldakse: „Tema läks üles kõrgele, viis vangid vangi, andis inimestele ande!"
9 Aga et Ta on läinud üles, mis on see muud kui et Ta ka enne on läinud alla maa alamaisse paikadesse?
10 Kes on läinud alla, on Sama, Kes on ka läinud üles üle kõigi taevaste, et Tema kõik täidaks.
11 Ja Tema on pannud mõned Apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned Evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks,
12 et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse Ihu ülesehitamiseks,
13 seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda,
14 ega jääks enam väetiteks lasteks, keda õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega eksiõpetusse võrgutamiseks;
15 vaid et me tõtt taotledes armastuses kasvaksime kõiges Selle sisse, Kes on pea, Kristus,
16 Kelles kogu ihu on kokku liidetud ja koos hoitakse iga kõõluse kaasabil vastavalt iga üksiku liikme tegevusele Tema mõõdu järgi ja Kes teeb, et ihu kasvab enese ülesehitamiseks armastuses.
17 Seda ma siis ütlen ja hoiatan teid Issandas, et te ei elaks enam, nagu ka paganad elavad oma meele tühjuses,
18 kes pimestunuina mõistuse poolest ja võõrdunuina Jumala elust neis pesitseva rumaluse ja nende südame paadumuse tõttu
19 on südametunnistuses tuimaks jäänud ning endid andnud kõlvatuse kätte kõike roppust ahnesti tegema.
20 Aga nõnda ei ole te õppinud Kristust tundma,
21 kui te tõesti olete Temast kuulnud ja Temas õpetatud, nõnda nagu tõde on Jeesuses:
22 et teil tuleb enesest ära heita endise elu poolest vana inimene, kes ennast hävitab järgides petlikke himusid,
23 ja saada uueks oma meele vaimus
24 ning riietuda uue inimesega, kes Jumala sarnaseks on loodud tõelise õiguse ja pühaduse sisse.
25 Sellepärast jätke maha vale ja rääkige tõtt igaüks oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed!
26 Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle
27 ja ärge andke maad kuradile!
28 Kes varastab, ärgu varastagu enam, vaid tehku pigemini tööd ning soetagu vara oma käte tööga, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus.
29 Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile.
30 Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kellega te olete otsekui pitseriga kinnitatud lunastuse päevani.
31 Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga.
32 Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud.
1 Rogo-vos, pois, eu, o prisioneiro no Senhor, que andeis como é digno da vocação com que fostes chamados,
2 com toda a humildade e mansidão, com longanimidade, suportando-vos uns aos outros em amor,
3 procurando diligentemente guardar a unidade do Espírito no vínculo da paz.
4 Há um só corpo e um só Espírito, como também fostes chamados em uma só esperança da vossa vocação;
5 um só Senhor, uma só fé, um só batismo;
6 um só Deus e Pai de todos, o qual é sobre todos, e por todos e em todos.
7 Mas a cada um de nós foi dada a graça conforme a medida do dom de Cristo.
8 Por isso foi dito: Subindo ao alto, levou cativo o cativeiro, e deu dons aos homens.
9 Ora, isto-ele subiu-que é, senão que também desceu às partes mais baixas da terra?
10 Aquele que desceu é também o mesmo que subiu muito acima de todos os céus, para cumprir todas as coisas.
11 E ele deu uns como apóstolos, e outros como profetas, e outros como evangelistas, e outros como pastores e mestres,
12 tendo em vista o aperfeiçoamento dos santos, para a obra do ministério, para edificação do corpo de Cristo;
13 até que todos cheguemos à unidade da fé e do pleno conhecimento do Filho de Deus, ao estado de homem feito, à medida da estatura da plenitude de Cristo;
14 para que não mais sejamos meninos, inconstantes, levados ao redor por todo vento de doutrina, pela fraudulência dos homens, pela astúcia tendente à maquinação do erro;
15 antes, seguindo a verdade em amor, cresçamos em tudo naquele que é a cabeça, Cristo,
16 do qual o corpo inteiro bem ajustado, e ligado pelo auxílio de todas as juntas, segundo a justa operação de cada parte, efetua o seu crescimento para edificação de si mesmo em amor.
17 Portanto digo isto, e testifico no Senhor, para que não mais andeis como andam os gentios, na verdade da sua mente,
18 entenebrecidos no entendimento, separados da vida de Deus pela ignorância que há neles, pela dureza do seu coração;
19 os quais, tendo-se tornado insensíveis, entregaram-se à lascívia para cometerem com avidez toda sorte de impureza.
20 Mas vós não aprendestes assim a Cristo.
21 se é que o ouvistes, e nele fostes instruídos, conforme é a verdade em Jesus,
22 a despojar-vos, quanto ao procedimento anterior, do velho homem, que se corrompe pelas concupiscências do engano;
23 a vos renovar no espírito da vossa mente;
24 e a vos revestir do novo homem, que segundo Deus foi criado em verdadeira justiça e santidade.
25 Pelo que deixai a mentira, e falai a verdade cada um com o seu próximo, pois somos membros uns dos outros.
26 Irai-vos, e não pequeis; não se ponha o sol sobre a vossa ira;
27 nem deis lugar ao Diabo.
28 Aquele que furtava, não furte mais; antes trabalhe, fazendo com as mãos o que é bom, para que tenha o que repartir com o que tem necessidade.
29 Não saia da vossa boca nenhuma palavra torpe, mas ó a que seja boa para a necessária edificação, a fim de que ministre graça aos que a ouvem.
30 E não entristeçais o Espírito Santo de Deus, no qual fostes selados para o dia da redenção.
31 Toda a amargura, e cólera, e ira, e gritaria, e blasfêmia sejam tiradas dentre vós, bem como toda a malícia.
32 Antes sede bondosos uns para com os outros, compassivos, perdoando-vos uns aos outros, como também Deus vos perdoou em Cristo.