1 Ja Saarai, Aabrami naine, ei toonud temale last ilmale; aga tal oli ümmardajaks egiptlanna, nimega Haagar.

2 Ja Saarai ütles Aabramile: „Vaata, Issand on mind keelanud last saamast. Heida nüüd mu ümmardaja juurde, vahest saan järeltulija temalt!" Ja Aabram kuulis Saarai sõna.

3 Ja Saarai, Aabrami naine, võttis egiptlanna Haagari, oma ümmardaja, pärast seda kui Aabram oli kümme aastat elanud Kaananimaal, ja andis ta oma mehele Aabramile naiseks.

4 Ja tema heitis Haagari juurde ja see sai käima peale; aga kui see nägi, et ta oli käima peal, siis oli ta emand tema silmis nagu alam.

5 Ja Saarai ütles Aabramile: „Mulle sündinud ülekohus tulgu sinu peale! Mina andsin oma ümmardaja sinu sülle, aga kui ta nüüd näeb, et ta on käima peal, siis olen mina tema silmis nagu alam. Issand mõistku õigust minu ja sinu vahel!"

6 Aga Aabram ütles Saaraile: „Vaata, su ümmardaja on sinu käes! Talita temaga, nagu sa heaks arvad." Siis Saarai alandas teda, aga seejärel ta põgenes tema juurest.

7 Ja Issanda Ingel leidis tema veeallika juurest kõrbes, Suuri tee ääres oleva allika juurest.

8 Ja Ta ütles: „Haagar, Saarai ümmardaja! Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?" Ja tema vastas: „Ma põgenen oma emanda Saarai eest!"

9 Siis ütles Issanda Ingel temale: „Mine tagasi oma emanda juurde ja alanda ennast tema käte alla!"

10 Ja Issanda Ingel ütles temale: „Ma teen sinu soo nõnda arvurikkaks, et see paljuse pärast pole loetav!"

11 Ja Issanda Ingel ütles temale: „Vaata, sa oled käima peal ja tood poja ilmale! Pane temale nimeks Ismael, sest Issand on kuulnud su alandusest!

12 Temast tuleb mees nagu metseesel — tema käsi on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu — ta elab vaenus kõigi oma vendadega!"

13 Siis ta nimetas Issandat, Kes temaga oli rääkinud, nimega „Sina oled nähtav Jumal!" Sest ta ütles: „Eks ole minagi siin viimaks näinud Teda, Kes mind näeb?"

14 Seepärast nimetatakse kaevu Lahhai-Roi kaevuks; vaata, see on Kaadesi ja Baaradi vahel.

15 Ja Haagar tõi Aabramile poja ilmale; ja Aabram pani oma pojale, kelle Haagar oli sünnitanud, Ismael nimeks.

16 Ja Aabram oli kaheksakümmend kuus aastat vana, kui Haagar Aabramile Ismaeli ilmale tõi.

1 Ora, Sarai, mulher de Abrão, não lhe dava filhos. Tinha ela uma serva egípcia, que se chamava Agar.

2 Disse Sarai a Abrão: Eis que o Senhor me tem impedido de ter filhos; toma, pois, a minha serva; porventura terei filhos por meio dela. E ouviu Abrão a voz de Sarai.

3 Assim Sarai, mulher de Abrão, tomou a Agar a egípcia, sua serva, e a deu por mulher a Abrão seu marido, depois de Abrão ter habitado dez anos na terra de Canaã.

4 E ele conheceu a Agar, e ela concebeu; e vendo ela que concebera, foi sua senhora desprezada aos seus olhos.

5 Então disse Sarai a Abrão: Sobre ti seja a afronta que me é dirigida a mim; pus a minha serva em teu regaço; vendo ela agora que concebeu, sou desprezada aos seus olhos; o Senhor julgue entre mim e ti.

6 Ao que disse Abrão a Sarai: Eis que tua serva está nas tuas mãos; faze-lhe como bem te parecer. E Sarai maltratou-a, e ela fugiu de sua face.

7 Então o anjo do Senhor, achando-a junto a uma fonte no deserto, a fonte que está no caminho de Sur,

8 perguntou-lhe: Agar, serva de Sarai, donde vieste, e para onde vais? Respondeu ela: Da presença de Sarai, minha senhora, vou fugindo.

9 Disse-lhe o anjo do Senhor: Torna-te para tua senhora, e humilha-te debaixo das suas mãos.

10 Disse-lhe mais o anjo do Senhor: Multiplicarei sobremaneira a tua descendência, de modo que não será contada, por numerosa que será.

11 Disse-lhe ainda o anjo do Senhor: Eis que concebeste, e terás um filho, a quem chamarás Ismael; porquanto o Senhor ouviu a tua aflição.

12 Ele será como um jumento selvagem entre os homens; a sua mão será contra todos, e a mão de todos contra ele; e habitará diante da face de todos os seus irmãos.

13 E ela chamou, o nome do Senhor, que com ela falava, El-Rói; pois disse: Não tenho eu também olhado neste lugar para aquele que me vê?

14 Pelo que se chamou aquele poço Beer-Laai-Rói; ele está entre Cades e Berede.

15 E Agar deu um filho a Abrão; e Abrão pôs o nome de Ismael no seu filho que tivera de Agar.

16 Ora, tinha Abrão oitenta e seis anos, quando Agar lhe deu Ismael.