1 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale.

2 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev! Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm pudulojuste karja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi.

3 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti pudulojuseid ja seati kivi tagasi paika kaevu suule.

4 Ja Jaakob küsis neilt: „Vennad, kust te olete?" Ja nad vastasid: „Me oleme Haaranist."

5 Siis ta küsis neilt: „Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?" Ja nad vastasid: „Tunneme küll!"

6 Ta küsis neilt: „Kuidas ta käsi käib?" Ja nad vastasid: „Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel pudulojustega!"

7 Ta ütles: „Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke pudulojuseid ja minge söötke neid!"

8 Aga nad vastasid: „Me ei saa enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota pudulojuseid."

9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa pudulojustega, sest ta oli neid hoidmas.

10 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart ja oma ema venna Laabani pudulojuseid, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani pudulojuseid.

11 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis.

12 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale.

13 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud.

14 Siis ütles Laaban temale: „Sa oled tõesti minu luu ja liha!" Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.

15 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!"

16 Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel.

17 Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega.

18 Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: „Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!"

19 Laaban vastas: „Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde."

20 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas.

21 Siis Jaakob ütles Laabanile: „Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!"

22 Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo.

23 Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde.

24 Ja Laaban andis oma ümmardaja Silpa oma tütrele Leale ümmardajaks.

25 Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: „Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?"

26 Aga Laaban vastas: „Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat!

27 Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!"

28 Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.

29 Ja Laaban andis oma ümmardaja Billa oma tütrele Raahelile ümmardajaks.

30 Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Leat; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat.

31 Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu.

32 Ja Lea sai käima peale ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: „Issand on mu alandust näinud! Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!"

33 Ja ta sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Issand on kuulnud, et mind hüljati! Seepärast on ta mulle ka selle andnud!" Ja ta pani temale nimeks Siimeon.

34 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!" Seepärast pandi sellele nimeks Leevi.

35 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd ma kiidan Issandat!" Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.

1 Então pôs-se Jacó a caminho e chegou à terra dos filhos do Oriente.

2 E olhando, viu ali um poço no campo, e três rebanhos de ovelhas deitadas junto dele; pois desse poço se dava de beber aos rebanhos; e havia uma grande pedra sobre a boca do poço.

3 Ajuntavam-se ali todos os rebanhos; os pastores removiam a pedra da boca do poço, davam de beber às ovelhas e tornavam a pôr a pedra no seu lugar sobre a boca do poço.

4 Perguntou-lhes Jacó: Meus irmãos, donde sois? Responderam eles: Somos de Harã.

5 Perguntou-lhes mais: Conheceis a Labão, filho de Naor; Responderam: Conhecemos.

6 Perguntou-lhes ainda: vai ele bem? Responderam: Vai bem; e eis ali Raquel, sua filha, que vem chegando com as ovelhas.

7 Disse ele: Eis que ainda vai alto o dia; não é hora de se ajuntar o gado; dai de beber às ovelhas, e ide apascentá-las.

8 Responderam: Não podemos, até que todos os rebanhos se ajuntem, e seja removida a pedra da boca do poço; assim é que damos de beber às ovelhas.

9 Enquanto Jacó ainda lhes falava, chegou Raquel com as ovelhas de seu pai; porquanto era ela quem as apascentava.

10 Quando Jacó viu a Raquel, filha de Labão, irmão de sua mãe, e as ovelhas de Labão, irmão de sua mãe, chegou-se, revolveu a pedra da boca do poço e deu de beber às ovelhas de Labão, irmão de sua mãe.

11 Então Jacó beijou a Raquel e, levantando a voz, chorou.

12 E Jacó anunciou a Raquel que ele era irmão de seu pai, e que era filho de Rebeca. Raquel, pois foi correndo para anunciá-lo a, seu pai.

13 Quando Labão ouviu essas novas de Jacó, filho de sua irmã, correu-lhe ao encontro, abraçou-o, beijou-o e o levou à sua casa. E Jacó relatou a Labão todas essas, coisas.

14 Disse-lhe Labão: Verdadeiramente tu és meu osso e minha carne. E Jacó ficou com ele um mês inteiro.

15 Depois perguntou Labão a Jacó: Por seres meu irmão hás de servir-me de graça? Declara-me, qual será o teu salário?

16 Ora, Labão tinha duas filhas; o nome da mais velha era Léia, e o da mais moça Raquel.

17 Léia tinha os olhos enfermos, enquanto que Raquel era formosa de porte e de semblante.

18 Jacó, porquanto amava a Raquel, disse: Sete anos te servirei para ter a Raquel, tua filha mais moça.

19 Respondeu Labão: Melhor é que eu a dê a ti do que a outro; fica comigo.

20 Assim serviu Jacó sete anos por causa de Raquel; e estes lhe pareciam como poucos dias, pelo muito que a amava.

21 Então Jacó disse a Labão: Dá-me minha mulher, porque o tempo já está cumprido; para que eu a tome por mulher.

22 Reuniu, pois, Labão todos os homens do lugar, e fez um banquete.

23 À tarde tomou a Léia, sua filha e a trouxe a Jacó, que esteve com ela.

24 E Labão deu sua serva Zilpa por serva a Léia, sua filha.

25 Quando amanheceu, eis que era Léia; pelo que perguntou Jacó a Labão: Que é isto que me fizeste? Porventura não te servi em troca de Raquel? Por que, então, me enganaste?

26 Respondeu Labão: Não se faz assim em nossa terra; não se dá a menor antes da primogênita.

27 Cumpre a semana desta; então te daremos também a outra, pelo trabalho de outros sete anos que ainda me servirás.

28 Assim fez Jacó, e cumpriu a semana de Léia; depois Labão lhe deu por mulher sua filha Raquel.

29 E Labão deu sua serva Bila por serva a Raquel, sua filha.

30 Então Jacó esteve também com Raquel; e amou a Raquel muito mais do que a Léia; e serviu com Labão ainda outros sete anos.

31 Viu, pois, o Senhor que Léia era desprezada e tornou-lhe fecunda a madre; Raquel, porém, era estéril.

32 E Léia concebeu e deu à luz um filho, a quem chamou Rúben; pois disse: Porque o Senhor atendeu à minha aflição; agora me amará meu marido.

33 Concebeu outra vez, e deu à luz um filho; e disse: Porquanto o Senhor ouviu que eu era desprezada, deu-me também este. E lhe chamou Simeão.

34 Concebeu ainda outra vez e deu à luz um filho e disse: Agora esta vez se unirá meu marido a mim, porque três filhos lhe tenho dado. Portanto lhe chamou Levi.

35 De novo concebeu e deu à luz um filho; e disse: Esta vez louvarei ao Senhor. Por isso lhe chamou Judá. E cessou de ter filhos.