1 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: kes ei lähe uksest sisse lambatarasse, vaid astub sisse mujalt, see on varas ja röövel!

2 Aga kes uksest sisse läheb, see on lammaste karjane,

3 sellele avab uksehoidja, ja lambad kuulevad ta häält, ja ta kutsub omi lambaid nimepidi ja viib nad välja.

4 Ja kui ta oma lambad on välja ajanud, käib ta nende ees ja lambad järgivad teda, sest nad tunnevad tema häält.

5 Aga võõrast nad ei järgi, vaid põgenevad tema eest, sest nad ei tunne vööraste häält!"

6 Selle võrduim Jeesus ütles neile; nemad aga ei saanud aru, mis see on, mida Ta neile rääkis.

7 Sellepärast ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et Mina olen lammaste üks!

8 Kõik, kes on tulnud enne Mind, on vargad ja röövlid; lambad aga ei ole neid kuulnud!

9 Mina olen uks. Kui keegi Minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad.

10 Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!

11 Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.

12 Palgaline ja kes ei ole karjane, kelle omad lambad ei ole, näeb hundi tulevat ja jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali.

13 - Ta põgeneb, sest ta on palgaline ega hooli lammastest.

14 Mina olen hea karjane ja tunnen Omi ja Minu Omad tunnevad Mind,

15 nõnda nagu Isa tunneb Mind ja Mina tunnen Isa, ja Ma jätan Oma elu lammaste eest.

16 Ja Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad Minu häält, ja siis on üks kari ja üks Karjane.

17 Sellepärast Isa armastab Mind, et Ma jätan Oma elu, et seda jälle võtta.

18 Ūkski ei võta seda Minult, vaid Ma jätan selle Iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja Mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna Ma olen saanud Oma Isalt!"

19 Siis tekkis taas vaidlus juutide keskel nende sõnade pärast.

20 Ja paljud nende seast ütlesid: „Temas on kuri vaim ja Ta jampsib! Miks te Teda kuulate?"

21

22 Siis tulid templi uuendamise pühad Jeruusalemas. 0li talv.

23 Ja Jeesus köndis pühakojas Saalomoni võlvitud hoones.

24 Siis juudid asusid Ta ümber ja ütlesid Temale: „Kaua sa pead meie hinge kahevahel? Oled Sa Kristus, siis ütle meile seda lausa!"

25 Jeesus kostis neile: „Ma olen teile juba ütelnud aga te ei usu! Teod, mis Ma teen Oma Isa nimel, need tunnistavad Minust.

26 Teie aga ei usu, sest teie ei ole Minu lammaste hulgast.

27 Minu lambad kuulevad Minu häält ja Mina tunnen neid ja nemad järgivad Mind.

28 Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest.

29 Minu Isa, Kes nad mulle on annud, on suurem kui kõik; ja ükski ei saa neid Minu Isa Käest ära kiskuda.

30 Mina ja Isa oleme üks.

31 Siis võtsid juudid jälle maast kive, et Teda nendega visata.

32 Jeesus kostis neile: „Palju häid tegusid Ma olen teile näidanud Oma Isast; missuguse teo pärast te tahate Mind kividega visata?"

33 Juudid vastasid Temale: „Hea teo pärast me ei viska Sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärast ja et Sina, Kes oled inimene, pead Ennast Jumalaks!"

34 Jeesus vastas neile: „Eks teie käsuõpetuses ole kirjutatud: Mina olen ütelnud: Teie olete jumalad!?

35 Kui Ta nimetab jumalaiks neid, kellede kätte sai Jumala sõna - ja Kiri ei või jääda valeks -

36 kuidas te siis ütlete Sellele, Keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: Sina pilkad Jumalat! sellepärast et Ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?

37 Kui Ma ei tee Oma Isa tegusid, siis ärge Mind uskuge;

38 aga kui Ma teen, siis uskuge neid tegusid, kui te ka Mind ei usu, et te tunneksite ja saaksite aru, et Isa on Minus ja Mina olen Isas!"

39 Siis nad püüdsid taas Teda kinni võtta aga Ta pääsis nende käest.

40 Ja Tema läks jälle teisele poole Jordanit, sinna paika, kus Johannes esmalt oli olnud ristimas; ja Ta viibis seal.

41 Ja paljud tulid Tema juure ja ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte; aga kõik, mis Johannes Sellest Mehest on ütelnud, on tõsi!"

42 Ja seal uskusid paljud Temasse.

1 Em verdade, em verdade vos digo: quem não entra pela porta no aprisco das ovelhas, mas sobe por outra parte, esse é ladrão e salteador.

2 Mas o que entra pela porta é o pastor das ovelhas.

3 A este o porteiro abre; e as ovelhas ouvem a sua voz; e ele chama pelo nome as suas ovelhas, e as conduz para fora.

4 Depois de conduzir para fora todas as que lhe pertencem, vai adiante delas, e as ovelhas o seguem, porque conhecem a sua voz;

5 mas de modo algum seguirão o estranho, antes fugirão dele, porque não conhecem a voz dos estranhos.

6 Jesus propôs-lhes esta parábola, mas eles não entenderam o que era que lhes dizia.

7 Tornou, pois, Jesus a dizer-lhes: Em verdade, em verdade vos digo: eu sou a porta das ovelhas.

8 Todos quantos vieram antes de mim são ladrões e salteadores; mas as ovelhas não os ouviram.

9 Eu sou a porta; se alguém entrar a casa; o filho fica entrará e sairá, e achará pastagens.

10 O ladrão não vem senão para roubar, matar e destruir; eu vim para que tenham vida e a tenham em abundância.

11 Eu sou o bom pastor; o bom pastor dá a sua vida pelas ovelhas.

12 Mas o que é mercenário, e não pastor, de quem não são as ovelhas, vendo vir o lobo, deixa as ovelhas e foge; e o lobo as arrebata e dispersa.

13 Ora, o mercenário foge porque é mercenário, e não se importa com as ovelhas.

14 Eu sou o bom pastor; conheço as minhas ovelhas, e elas me conhecem,

15 assim como o Pai me conhece e eu conheço o Pai; e dou a minha vida pelas ovelhas.

16 Tenho ainda outras ovelhas que não são deste aprisco; a essas também me importa conduzir, e elas ouvirão a minha voz; e haverá um rebanho e um pastor.

17 Por isto o Pai me ama, porque dou a minha vida para a retomar.

18 Ninguém ma tira de mim, mas eu de mim mesmo a dou; tenho autoridade para a dar, e tenho autoridade para retomá-la. Este mandamento recebi de meu Pai.

19 Por causa dessas palavras, houve outra dissensão entre os judeus.

20 E muitos deles diziam: Tem demônio, e perdeu o juízo; por que o escutais?

21 Diziam outros: Essas palavras não são de quem está endemoninhado; pode porventura um demônio abrir os olhos aos cegos?

22 Celebrava-se então em Jerusalém a festa da dedicação. E era inverno.

23 Andava Jesus passeando no templo, no pórtico de Salomão.

24 Rodearam-no, pois, os judeus e lhe perguntavam: Até quando nos deixarás perplexos? Se tu és o Cristo, dize-no-lo abertamente.

25 Respondeu-lhes Jesus: Já vo-lo disse, e não credes. As obras que eu faço em nome de meu Pai, essas dão testemunho de mim.

26 Mas vós não credes, porque não sois das minhas ovelhas.

27 As minhas ovelhas ouvem a minha voz, e eu as conheço, e elas me seguem;

28 eu lhes dou a vida eterna, e jamais perecerão; e ninguém as arrebatará da minha mão.

29 Meu Pai, que mas deu, é maior do que todos; e ninguém pode arrebatá-las da mão de meu Pai.

30 Eu e o Pai somos um.

31 Os judeus pegaram então outra vez em pedras para o apedrejar.

32 Disse-lhes Jesus: Muitas obras boas da parte de meu Pai vos tenho mostrado; por qual destas obras ides apedrejar-me?

33 Responderam-lhe os judeus: Não é por nenhuma obra boa que vamos apedrejar-te, mas por blasfêmia; e porque, sendo tu homem, te fazes Deus.

34 Tornou-lhes Jesus: Não está escrito na vossa lei: Eu disse: Vós sois deuses?

35 Se a lei chamou deuses àqueles a quem a palavra de Deus foi dirigida {e a Escritura não pode ser anulada},

36 àquele a quem o Pai santificou, e enviou ao mundo, dizeis vós: Blasfemas; porque eu disse: Sou Filho de Deus?

37 Se não faço as obras de meu Pai, não me acrediteis.

38 Mas se as faço, embora não me creiais a mim, crede nas obras; para que entendais e saibais que o Pai está em mim e eu no Pai.

39 Outra vez, pois, procuravam prendê-lo; mas ele lhes escapou das mãos.

40 E retirou-se de novo para além do Jordão, para o lugar onde João batizava no princípio; e ali ficou.

41 Muitos foram ter com ele, e diziam: João, na verdade, não fez sinal algum, mas tudo quanto disse deste homem era verdadeiro.

42 E muitos ali creram nele.