1 Aga keegi Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta alevist, oli haige.
2 Maarja aga oli see, kes Issandat oli kalli salviga võidnud ja Tema jalgu oma juustega kuivatanud. Tema vend Laatsarus oligi haigestunud.
3 Siis läkitasid õed Tema juure ütlema: „Issand, vaata, see, keda Sa armastad, on haige!"
4 Kui Jeesus seda kuulis, ütles Ta: „See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et Jumala Poega selle läbi austataks!"
5 Aga Jeesus armastas Martat ja tema õde ja Laatsarust.
6 Kui ta nüüd kuulis tema haige olevat, siis Ta viibis veel kaks päeva seal paigas, kus Ta oli.
7 Pärast seda ütles Ta jüngritele: „Lähme jälle Juudamaale!"
8 Jüngrid ütlesid Temale: „Rabi, äsja püüdsid juudid Sind kividega visata ja Sa lähed jälle sinna?"
9 Jeesus kostis: „Eks kaksteistkümmend tundi ole päevas? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.
10 Aga kui keegi kõnnib öösel siis ta komistab, sest temas ei ole valjust!"
11
12
13 Aga Jeesus rääkis ta surmast; nemad aga mõtlesid, et Ta räägib une magamisest.
14 Siis Jeesus ütles neile lausa: „Laatsarus on surnud,
15 ja Ma olen rõõmus teie pärast, et Ma ei olnud seal, et te usuksite. Aga läki tema juure!"
16 Siis ütles Toomas, keda hüütakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme ka meie, et ühes Temaga surra!"
17 Kui nüüd Jeesus tuli, leidis Ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.
18 Aga Betaania oli Jeruusalema lähedal, umbes viisteistkümmend vagu maad sellest.
19 Ja palju juute oli tulnud Marta ja Maarja juure neid trööstima nende venna pärast.
20 Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus on tulemas, läks ta Temale vastu; aga Maarja jäi koju.
21 Siis Marta ütles Jeesusele: „Issand, kui Sa oleksid siin olnud, mu vend ei oleks surnud!
22 Aga nüüdki ma tean, et Jumal Sulle annab, mis Sa iganes Jumalalt palud!"
23 Jeesus ütles talle: „Sinu vend tõuseb üles!"
24 Marta ütles Talle: „Ma tean, et ta üles tõuseb ülestõusmises viimsel päeval!"
25 Jeesus ütles temale: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes Minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!
26 Ja igaüks, kes elab ja Minusse usub, see ei sure igavesti. Kas sa usud seda?"
27 Ta ütleb Temale: „Jah, Issand, mul on see usk, et Sina oled Kristus Jumala Poeg, Kes maailma on tulemas!"
28 Ja kui ta seda oli ütelnud, läks ta ja kutsus oma õe Maarja salaja ning ütles: „Õpetaja on siin ja kutsub sind!"
29 Kui õde seda kuulis, tõusis ta sedamaid ja läks Tema juure.
30 Sest Jeesus ei olnud veel jõudnud alevisse, vaid oli veel seal paigas, kus Marta Teda oli kohanud.
31 Kui nüüd juudid, kes olid Maarja juures toas teda trööstimas, nägid, et Maarja rutates tõusis ja väljus, järgisid nad teda mõteldes, et ta läheb haua juure nutma.
32 Kui siis Maarja jõudis sinna, kus Jeesus oli, ja Teda nägi, heitis ta maha Tema jalgade ette ning ütles Talle: „Issand, oleksid Sa siin olnud, mu vend ei oleks surnud!"
33 Kui nüüd Jeesus nägi teda nutvat ja juute, kes temaga olid tulnud, ka nutvat, ärritus Ta vaimus ja võpatas.
34 Ja Ta ütles: „Kuhu te olete ta pannud?" Nad ütlesid Temale: „Issand, tule ja vaata!"
35 Jeesus nuttis.
36 Siis ütlesid Juudid: „Vaata, kuidas Ta teda armastas!"
37 Aga mõned nende seast ütlesid: „Kas Tema, kes avas pimeda silmad, ei võinud teha, et ka see ei oleks surnud?"
38 Siis Jeesus ärritus taas Iseeneses ning tuli haua juure. See oli koobas ja selle avausel lasus kivi.
39 Jeesus ütleb: „Tõstke kivi ära!" Siis ütleb surnu õde Marta Temale: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev!"
40 Jeesus ütleb temale: „Eks Ma ütelnud sulle: kui sa usuksid, siis sa näha Jumala au?"
41 Siis nad tõstsid kivi ära. Aga Jeesus tõstis Oma silmad ütles: „Ma tänan Sind, Isa, et sa oled kuulnud!
42 Mina ju teadsin, et Sa Mind ikka kuuled; kuid rahva pärast, kes siin ümber seisab, Ma räägin, et nad usuksid, et Sina Mind oled läkitanud!"
43 Ja kui Ta seda oli ütelnud, hüüdis Ta suure häälega: „Laatsarus, tule välja!"
44 Ja surnu tuli välja jalust ja käsist mähkmetega mähitud ja nägu higirätikusse mässitud. Jeesus ütleb neile „Päästke ta lahti ja laske ta minna!"
45 Siis palju juute, kes olid tulnud Maarja juure ja olid näinud, mis Jeesus oli teinud, uskusid Temasse.
46 Aga mõned neist läksid variseride juure ja ütlesid neile, mis Jeesus oli teinud.
47 Siis ülempreestrid ja variserid kogusid kokku Suurkohtu ja ütlesid: „Mida me peame tegema? Sest See Inimene teeb palju tunnustähti.
48 Kui me Ta nõnda jätame, usuvad kõik Temasse; siis tulevad roomlased ja võtavad ära meie paiga ja rahva!"
49 Aga üks nende seast, Kaifas, kes oli sel aastal ülempreester, ütles neile: „Te ei tea midagi
50 ega sellele, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest kui et kogu rahvas hukkub!"
51 Ent seda ta ei ütelnud iseenesest, vaid olles sel aastal ülempreester, kuulutas ta prohveti viisil, et Jeesus pidi surema rahva eest,
52 ja mitte ainult selle rahva eest, vaid et Ta ka hajuvil elavad Jumala lapsed koguks ühtekokku.
53 Sellest päevast alates nad pidasid nüüd üheskoos nõu Teda ära tapma.
54 Siis ei käinud Jeesus enam avalikult juutide seas, vaid läks sealt ära kõrvelähedasse kohta, Efraimi-nimelisse linna; ja Ta viibis seal Oma jüngritega.
55 Aga juutide paasapühad olid ligi, ja paljud läksid sealt maalt enne paasapühi Jeruusalemma endid puhastama.
56 Siis nad otsisid Jeesust ja rääkisid üksteisega pühakojas seistes: „Mis te arvate, kas Ta ei tule pühiks?"
57 Ūlempreestrid ja variserid olid aga annud käsud, et kui keegi peaks teadma, kus Ta on, see annaks seda teada, et nad Ta kinni võtaksid.
1 Ora, estava enfermo um homem chamado Lázaro, de Betânia, aldeia de Maria e de sua irmã Marta.
2 E Maria, cujo irmão Lázaro se achava enfermo, era a mesma que ungiu o Senhor com bálsamo, e lhe enxugou os pés com os seus cabelos.
3 Mandaram, pois, as irmãs dizer a Jesus: Senhor, eis que está enfermo aquele que tu amas.
4 Jesus, porém, ao ouvir isto, disse: Esta enfermidade não é para a morte, mas para glória de Deus, para que o Filho de Deus seja glorificado por ela.
5 Ora, Jesus amava a Marta, e a sua irmã, e a Lázaro.
6 Quando, pois, ouviu que estava enfermo, ficou ainda dois dias no lugar onde se achava.
7 Depois disto, disse a seus discípulos: Vamos outra vez para Judéia.
8 Disseram-lhe eles: Rabi, ainda agora os judeus procuravam apedrejar-te, e voltas para lá?
9 Respondeu Jesus: Não são doze as horas do dia? Se alguém andar de dia, não tropeça, porque vê a luz deste mundo;
10 mas se andar de noite, tropeça, porque nele não há luz.
11 E, tendo assim falado, acrescentou: Lázaro, o nosso amigo, dorme, mas vou despertá-lo do sono.
12 Disseram-lhe, pois, os discípulos: Senhor, se dorme, ficará bom.
13 Mas Jesus falara da sua morte; eles, porém, entenderam que falava do repouso do sono.
14 Então Jesus lhes disse claramente: Lázaro morreu;
15 e, por vossa causa, folgo de que eu lá não estivesse, para que creiais; mas vamos ter com ele.
16 Disse, pois, Tomé, chamado Dídimo, aos seus condiscípulos: Vamos nós também, para morrermos com ele.
17 Chegando pois Jesus, encontrou-o já com quatro dias de sepultura.
18 Ora, Betânia distava de Jerusalém cerca de quinze estádios.
19 E muitos dos judeus tinham vindo visitar Marta e Maria, para as consolar acerca de seu irmão.
20 Marta, pois, ao saber que Jesus chegava, saiu-lhe ao encontro; Maria, porém, ficou sentada em casa.
21 Disse, pois, Marta a Jesus: Senhor, se meu irmão não teria morrido.
22 E mesmo agora sei que tudo quanto pedires a Deus, Deus to concederá.
23 Respondeu-lhe Jesus: Teu irmão há de ressurgir.
24 Disse-lhe Marta: Sei que ele há de ressurgir na ressurreição, no último dia.
25 Declarou-lhe Jesus: Eu sou a ressurreição e a vida; quem crê em mim, ainda que morra, viverá;
26 e todo aquele que vive, e crê em mim, jamais morrerá. Crês isto?
27 Respondeu-lhe Marta: Sim, Senhor, eu creio que tu és o Cristo, o Filho de Deus, que havia de vir ao mundo.
28 Dito isto, retirou-se e foi chamar em segredo a Maria, sua irmã, e lhe disse: O Mestre está aí, e te chama.
29 Ela, ouvindo isto, levantou-se depressa, e foi ter com ele.
30 Pois Jesus ainda não havia entrado na aldeia, mas estava no lugar onde Marta o encontrara.
31 Então os judeus que estavam com Maria em casa e a consolavam, vendo-a levantar-se apressadamente e sair, seguiram-na, pensando que ia ao sepulcro para chorar ali.
32 Tendo, pois, Maria chegado ao lugar onde Jesus estava, e vendo-a, lançou-se-lhe aos pés e disse: Senhor, se tu estiveras aqui, meu irmão não teria morrido.
33 Jesus, pois, quando a viu chorar, e chorarem também os judeus que com ela vinham, comoveu-se em espírito, e perturbou-se,
34 e perguntou: Onde o puseste? Responderam-lhe: Senhor, vem e vê.
35 Jesus chorou.
36 Disseram então os judeus: Vede como o amava.
37 Mas alguns deles disseram: Não podia ele, que abriu os olhos ao cego, fazer também que este não morreste?
38 Jesus, pois, comovendo-se outra vez, profundamente, foi ao sepulcro; era uma gruta, e tinha uma pedra posta sobre ela.
39 Disse Jesus: Tirai a pedra. Marta, irmã do defunto, disse-lhe: Senhor, já cheira mal, porque está morto há quase quatro dias.
40 Respondeu-lhe Jesus: Não te disse que, se creres, verás a glória de Deus?
41 Tiraram então a pedra. E Jesus, levantando os olhos ao céu, disse: Pai, graças te dou, porque me ouviste.
42 Eu sabia que sempre me ouves; mas por causa da multidão que está em redor é que assim falei, para que eles creiam que tu me enviaste.
43 E, tendo dito isso, clamou em alta voz: Lázaro, vem para fora!
44 Saiu o que estivera morto, ligados os pés e as mãos com faixas, e o seu rosto envolto num lenço. Disse-lhes Jesus: Desligai-o e deixai-o ir.
45 Muitos, pois, dentre os judeus que tinham vindo visitar Maria, e que tinham visto o que Jesus fizera, creram nele.
46 Mas alguns deles foram ter com os fariseus e disseram-lhes o que Jesus tinha feito.
47 Então os principais sacerdotes e os fariseus reuniram o sinédrio e diziam: Que faremos? porquanto este homem vem operando muitos sinais.
48 Se o deixarmos assim, todos crerão nele, e virão os romanos, e nos tirarão tanto o nosso lugar como a nossa nação.
49 Um deles, porém, chamado Caifás, que era sumo sacerdote naquele ano, disse-lhes: Vós nada sabeis,
50 nem considerais que vos convém que morra um só homem pelo povo, e que não pereça a nação toda.
51 Ora, isso não disse ele por si mesmo; mas, sendo o sumo sacerdote naquele ano, profetizou que Jesus havia de morrer pela nação,
52 e não somente pela nação, mas também para congregar num só corpo os filhos de Deus que estão dispersos.
53 Desde aquele dia, pois, tomavam conselho para o matarem.
54 De sorte que Jesus já não andava manifestamente entre os judeus, mas retirou-se dali para a região vizinha ao deserto, a uma cidade chamada Efraim; e ali demorou com os seus discípulos.
55 Ora, estava próxima a páscoa dos judeus, e dessa região subiram muitos a Jerusalém, antes da páscoa, para se purificarem.
56 Buscavam, pois, a Jesus e diziam uns aos outros, estando no templo: Que vos parece? Não virá ele à festa?
57 Ora, os principais sacerdotes e os fariseus tinham dado ordem que, se alguém soubesse onde ele estava, o denunciasse, para que o prendessem.