1 Pärast seda läks Jeesus Tibeeria poolt Galilea mere teisele poole.
2 ja palju rahvast järgis Teda, sest nad nägid Tema imetähti, mida Ta tegi haigete juures.
3 Aga Jeesus läks üles mäele ja istus sinna Oma jüngritega.
4 Ja paasa, juutide püha, oli ligi.
5 Kui nüüd Jeesus Oma silmad üle tõstis ja nägi palju rahvast enese juure tulevat, ütles Ta Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?"
6 Ent seda Ta ütles teda kiusates, sest Ta teadis küll, mida Ta tahtis teha.
7 Filippus vastas Talle: „Leibu kahesaja teenari eest ei jätku neile, et igaüks natukesegi võtaks!"
8 Ūks Tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, ütleb Talle:
9
10 Jeesus ütles: „Asetage inimesed maha istuma!" Ja seal paigas oli palju rohtu. Siis asetusid maha arvult umbes viis tuhat meest!
11 Jeesus võttis nüüd leivad, tänas ja, andis neile, kes maas istusid, samuti kai neist kalukesist, niipalju kui nad tahtsid.
12 Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Ta oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palukesed kokku, et midagi ei läheks raisku!"
13 Siis nad kogusid kokku kaksteistkümmend korvitäit palukesi, mis oli üle jäänud viiest odraleivas nendelt, kes olid söönud.
14 Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „See on tõesti Prohvet, kes maailma pidi tulema!"
15 Siis Jeesus sai aru, et nad tahavad tulla ja Teda vägisi võtta ning teha kuningaks. Ja Ta läks jälle kõrvale mäe ainuüksi.16. Aga kui õhtu tuli, läksid Tema jüngrid mereranda
16
17 ja astusid paati ja tulid teisele poole merd Kapernauma. Aga pimedus oli juba käes ja Jeesus ei olnud veel tulnud nende juure.
18 Ja meri hakkas lainetama, sest suur tuul puhus.
19 Kui nad nüüd olid sõudnud umbes kakskümmend viis või kolmkümmend vagu maad, nägid nad Jeesust merel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma.
20 Aga Tema ütles neile: „Mina olen see, ärge kartke!"
21 Nüüd nad tahtsid Teda paati võtta, ja varsti sai paat sinna randa, kuhu nad sõitsid.
22 Järgmisel päeval nägi rahvas, kes viibis mere teisel rannal, et teist lootsikut ei olnud seal, vaid oli ainult üks, ja et Jeesus ei olnud astunud ühes Oma jüngritega paati, vaid et ainult Tema jüngrid olid ära läinud.
23 Oli aga tulnud veel lootsikuid Tibeeriast selle paiga lähedale, kus nad olid leiba söönud, kui Issand oli Jumalat tänanud.
24 Kui nüüd rahvas nägi, et seal ei olnud Jeesust ega Tema jüngreid, läksid nad lootsikusse ja tulid Kapernauma ning otsisid Jeesust.
25 Ja kui nad Ta leidsid mere teiselt rannalt, ütlesid nad Talle: „Rabi, millal Sa siia said?"26. Jeesus vastas neile ning ütles: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et te ei otsi Mind, sellepärast et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis!
26
27 Ärge hankige rooga, mis hävib, vaid rooga, mis jääb igaveseks eluks, mida Inimese Poeg tahab teile anda, sest Teda on Jumal Isa pitseriga kinnitanud!"
28 Siis ütlesid nad Temale: „Mis me peame tegema, et võiksime teha Jumala tegusid?"
29 Jeesus vastas ning ütles neile: „See on Jumala tegu, et te usute Temasse, Kelle Ta on läkitanud!"
30 Siis nad ütlesid Temale: „Mis tunnustähe sa Siis teed, et me näeksime ja usuksime Sind? Mis Sa teed?
31 Meie esiisad sõid kõrves mannat, nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast!"
32 Siis Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile! Mooses ei annud teile leiba taevast, aga Minu Isa annab teile tõelise leiva taevast!
33 Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu!"
34 Siis nad ütlesid Talle: „Issand, anna meile ikka seda leiba!"
35
36 Aga Mina olen teile ütelnud, et te olete Mind näinud ega usu mitte!
37 Kõik, mis Isa Minule annab, tuleb Minu juure, ja kes Minu juure tuleb, seda Ma ei lükka välja.
38 Sest Ma olen taevast alla tulnud mitte Oma tahtmist tegema, vaid Selle tahtmist, Kes Mind on läkitänud.
39 Aga see on Selle tahtmine, Kes Mind on läkitanud, et Ma ühtki ei kaota sellest kõigest, mis Ta Minule on annud, vaid et Ma selle üles äratan viimsel päeval.
40 Sest see on Mu Isa tahtmine, et igaühel, kes Poega näeb ja Temasse usub, on igavene elu, ja Ma äratan tema üles viimsel päeval!"41. Siis nurisesid juudid Tema üle, et Ta oli ütelnud: „Mina olen leib, mis taevast on alla tulnud!"
41
42 Ja nad ütlesid: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, Kelle isa ja Ema me tunneme? Kuidas Ta siis ütleb: Ma olen tulnud taevast?"
43 Jeesus vastas ning ütles neile: „Ärge nurisege isekeskis!
44 Ūkski ei või tulla Minu juure, kui teda ei tõmba Isa, kes Mind on läkitanud; ja Mina äratan tema üles viimsel päeval.
45 Prohvetite raamatuis on kirjutatud: Nad kõik peavad olema Jumala poolt õpetatud! Igaüks, kes on Isalt kuulnud ja on õppinud, tuleb Minu juure.
46 Mitte, et keegi teine oleks näinud Isa kui See, Kes on Jumala juurest; See on näinud Isa.
47 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: Kes usub, sellel on igavene elu!
48 Mina olen Eluleib.
49 Teie esiisad sõid kõrves mannat ja surid.
50 See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks.
51 Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille Mina annan, on Minu Liha, mille annan maailma elu eest !„
52 Siis riidlesid juudid isekeskis, üteldes: „Kuidas see võib meile anda Oma Liha süüa?"
53 Siis Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja Liha ega joo Tema Verd, siis ei ole elu teis enestes!
54 Kes sööb Minu Liha ja joob Minu Verd, sel on igavene elu; ja Mina äratan tema üles viimsel päeval.
55 Sest Mu Liha on tõeline roog ja Mu Veri on tõeline jook.
56 Kes sööb Minu Liha ja joob Minu Verd, jääb Minusse ja Mina temasse.
57 Nagu elav Isa Mind on läkitanud ja Mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes Mind sööb, elab Minu läbi.
58 See on leib, mis taevast on alla tulnud; see ei ole niisugune, mida sõid teie vanemad ja surid. Kes seda leiba sööb, elab igavesti!"
59 Seda Ta ütles kogudusekojas, õpetades Kapernaumas.
60 Siis paljud Tema jüngrid, kui nad seda kuulsid, ütlesid: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda?"
61 Aga et Jeesus Iseenesest teadis, et Tema jüngrid selle üle nurisesid, ütles Ta neile: „Kas see teid pahandab?
62 Aga mis on siis, kui te näete Inimese Poja üles minevat sinna, kus Ta enne oli?
63 Vaim on, kes teeb elavaks; lihast ei ole kasu millekski; sõnad, mis mina teile olen rääkinud, on vaim ja on elu.
64 Aga teie seas on mõned, kes ei usu!" Sest Jeesus teadis algusest peale, kes need olid, kes ei uskunud, ja kes see on, kes Tema ära annab.
65 Ja Ta ütles: „Sellepärast Ma olen teile ütelnud, et ükski ei või tulla Minu juure, kui temale seda ei ole annud Minu Isa!"
66 Sellest ajast läksid paljud Tema jüngrid ära Ta järelt ega kõndinud enam Temaga.
67 Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: „Kas ka teie tahate ära minna?"
68 Siimon Peetrus vastas Temale: „Issand, kelle juure me läheme? Sinul on igavese elu sõnad,
69 ja me oleme uskunud ja tunnud, et Sina oled Jumala Püha!"
70 Jeesus kostis neile: „Eks ole Mina teid kaksteistkümmend ära valinud, ja üks teie seast on kurat?"
71 Aga Ta rääkis Juudast, Iskarioti Siimona pojast, sest see pidi Tema ära andma ja oli üks neist kaheteistkümnest.
1 Depois disto partiu Jesus para o outro lado do mar da Galiléia, também chamado de Tiberíades.
2 E seguia-o uma grande multidão, porque via os sinais que operava sobre os enfermos.
3 Subiu, pois, Jesus ao monte e sentou-se ali com seus discípulos.
4 Ora, a páscoa, a festa dos judeus, estava próxima.
5 Então Jesus, levantando os olhos, e vendo que uma grande multidão vinha ter com ele, disse a Felipe: Onde compraremos pão, para estes comerem?
6 Mas dizia isto para o experimentar; pois ele bem sabia o que ia fazer.
7 Respondeu-lhe Felipe: Duzentos denários de pão não lhes bastam, para que cada um receba um pouco.
8 Ao que lhe disse um dos seus discípulos, André, irmão de Simão Pedro:
9 Está aqui um rapaz que tem cinco pães de cevada e dois peixinhos; mas que é isto para tantos?
10 Disse Jesus: Fazei reclinar-se o povo. Ora, naquele lugar havia muita relva. Reclinaram-se aí, pois, os homens em número de quase cinco mil.
11 Jesus, então, tomou os pães e, havendo dado graças, repartiu-os pelos que estavam reclinados; e de igual modo os peixes, quanto eles queriam.
12 E quando estavam saciados, disse aos seus discípulos: Recolhei os pedaços que sobejaram, para que nada se perca.
13 Recolheram-nos, pois e encheram doze cestos de pedaços dos cinco pães de cevada, que sobejaram aos que haviam comido.
14 Vendo, pois, aqueles homens o sinal que Jesus operara, diziam: este é verdadeiramente o profeta que havia de vir ao mundo.
15 Percebendo, pois, Jesus que estavam prestes a vir e levá-lo à força para o fazerem rei, tornou a retirar-se para o monte, ele sozinho.
16 Ao cair da tarde, desceram os seus discípulos ao mar;
17 e, entrando num barco, atravessavam o mar em direção a Cafarnaum; enquanto isso, escurecera e Jesus ainda não tinha vindo ter com eles;
18 ademais, o mar se empolava, porque soprava forte vento.
19 Tendo, pois, remado uns vinte e cinco ou trinta estádios, viram a Jesus andando sobre o mar e aproximando-se do barco; e ficaram atemorizados.
20 Mas ele lhes disse: Sou eu; não temais.
21 Então eles de boa mente o receberam no barco; e logo o barco chegou à terra para onde iam.
22 No dia seguinte, a multidão que ficara no outro lado do mar, sabendo que não houvera ali senão um barquinho, e que Jesus não embarcara nele com seus discípulos, mas que estes tinham ido sós
23 {contudo, outros barquinhos haviam chegado a Tiberíades para perto do lugar onde comeram o pão, havendo o Senhor dado graças};
24 quando, pois, viram que Jesus não estava ali nem os seus discípulos, entraram eles também nos barcos, e foram a Cafarnaum, em busca de Jesus.
25 E, achando-o no outro lado do mar, perguntaram-lhe: Rabi, quando chegaste aqui?
26 Respondeu-lhes Jesus: Em verdade, em verdade vos digo que me buscais, não porque vistes sinais, mas porque comestes do pão e vos saciastes.
27 Trabalhai, não pela comida que perece, mas pela comida que permanece para a vida eterna, a qual o Filho do homem vos dará; pois neste, Deus, o Pai, imprimiu o seu selo.
28 Pergutaram-lhe, pois: Que havemos de fazer para praticarmos as obras de Deus?
29 Jesus lhes respondeu: A obra de Deus é esta: Que creiais naquele que ele enviou.
30 Perguntaram-lhe, então: Que sinal, pois, fazes tu, para que o vejamos e te creiamos? Que operas tu?
31 Nossos pais comeram o maná no deserto, como está escrito: Do céu deu-lhes pão a comer.
32 Respondeu-lhes Jesus: Em verdade, em verdade vos digo: Não foi Moisés que vos deu o pão do céu; mas meu Pai vos dá o verdadeiro pão do céu.
33 Porque o pão de Deus é aquele que desce do céu e dá vida ao mundo.
34 Disseram-lhe, pois: Senhor, dá-nos sempre desse pão.
35 Declarou-lhes Jesus. Eu sou o pão da vida; aquele que vem a mim, de modo algum terá fome, e quem crê em mim jamais terá sede.
36 Mas como já vos disse, vós me tendes visto, e contudo não credes.
37 Todo o que o Pai me dá virá a mim; e o que vem a mim de maneira nenhuma o lançarei fora.
38 Porque eu desci do céu, não para fazer a minha vontade, mas a vontade daquele que me enviou.
39 E a vontade do que me enviou é esta: Que eu não perca nenhum de todos aqueles que me deu, mas que eu o ressuscite no último dia.
40 Porquanto esta é a vontade de meu Pai: Que todo aquele que vê o Filho e crê nele, tenha a vida eterna; e eu o ressuscitarei no último dia.
41 Murmuravam, pois, dele os judeus, porque dissera: Eu sou o pão que desceu do céu;
42 e perguntavam: Não é Jesus, o filho de José, cujo pai e mãe nós conhecemos? Como, pois, diz agora: Desci do céu?
43 Respondeu-lhes Jesus: Não murmureis entre vós.
44 Ninguém pode vir a mim, se o Pai que me enviou não o trouxer; e eu o ressuscitarei no último dia.
45 Está escrito nos profetas: E serão todos ensinados por Deus. Portanto todo aquele que do Pai ouviu e aprendeu vem a mim.
46 Não que alguém tenha visto o Pai, senão aquele que é vindo de Deus; só ele tem visto o Pai.
47 Em verdade, em verdade vos digo: Aquele que crê tem a vida eterna.
48 Eu sou o pão da vida.
49 Vossos pais comeram o maná no deserto e morreram.
50 Este é o pão que desce do céu, para que o que dele comer não morra.
51 Eu sou o pão vivo que desceu do céu; se alguém comer deste pão, viverá para sempre; e o pão que eu darei pela vida do mundo é a minha carne.
52 Disputavam, pois, os judeus entre si, dizendo: Como pode este dar-nos a sua carne a comer?
53 Disse-lhes Jesus: Em verdade, em verdade vos digo: Se não comerdes a carne do Filho do homem, e não beberdes o seu sangue, não tereis vida em vós mesmos.
54 Quem come a minha carne e bebe o meu sangue tem a vida eterna; e eu o ressuscitarei no último dia.
55 Porque a minha carne verdadeiramente é comida, e o meu sangue verdadeiramente é bebida.
56 Quem come a minha carne e bebe o meu sangue permanece em mim e eu nele.
57 Assim como o Pai, que vive, me enviou, e eu vivo pelo Pai, assim, quem de mim se alimenta, também viverá por mim.
58 Este é o pão que desceu do céu; não é como o caso de vossos pais, que comeram o maná e morreram; quem comer este pão viverá para sempre.
59 Estas coisas falou Jesus quando ensinava na sinagoga em Cafarnaum.
60 Muitos, pois, dos seus discípulos, ouvindo isto, disseram: Duro é este discurso; quem o pode ouvir?
61 Mas, sabendo Jesus em si mesmo que murmuravam disto os seus discípulos, disse-lhes: Isto vos escandaliza?
62 Que seria, pois, se vísseis subir o Filho do homem para onde primeiro estava?
63 O espírito é o que vivifica, a carne para nada aproveita; as palavras que eu vos tenho dito são espírito e são vida.
64 Mas há alguns de vós que não crêem. Pois Jesus sabia, desde o princípio, quem eram os que não criam, e quem era o que o havia de entregar.
65 E continuou: Por isso vos disse que ninguém pode vir a mim, se pelo Pai lhe não for concedido.
66 Por causa disso muitos dos seus discípulos voltaram para trás e não andaram mais com ele.
67 Perguntou então Jesus aos doze: Quereis vós também retirar-vos?
68 Respondeu-lhe Simão Pedro: Senhor, para quem iremos nós? Tu tens as palavras da vida eterna.
69 E nós já temos crido e bem sabemos que tu és o Santo de Deus.
70 Respondeu-lhes Jesus: Não vos escolhi a vós os doze? Contudo um de vós é o diabo.
71 Referia-se a Judas, filho de Simão Iscariotes; porque era ele o que o havia de entregar, sendo um dos doze.