1 Aga Jeesus läks õlimäele.

2 Vara hommikul Ta tuli jälle pühakoita ja kõik rahvas tuli Tema juure; ja Ta istus maha ja õpetas neid.

3 Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juure naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma

4 ning ütlesid Temale: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt!

5 Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?"

6 Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist tema peale. - Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale.

7 Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: „Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!"

8 Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale.

9 Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järele, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis.

10 Ent Jeesus ajas Enese sirgu ega näinud kedagi näinud kui naist; ja Ta ütles naisele: „Naine, kus on need sinu süüdistaiad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?"

11 Naine vastas: „Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: „Ega Minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!"

12 Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: „Mina olen maailma valgus. Kes Mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!"

13 Siis variserid ütlesid Talle: „Sina tunnistad Iseenesest, Sinu tunnistus ei ole tõsi!"

14 Jeesus vastas ning ütles neile: „Ehk Mina küll Iseenesest tunnistan, on Mu tunnistus siiski tõsi, sest Ma tean, kust Ma olen tulnud ja kuhu Ma lähen. Aga teie ei tea, kust Ma tulen ja kuhu Ma lähen.

15 Teie mõistate kohut liha järele, Mina ei mõista kohut kellegi üle!

16 Aga kui Mina ka kohut mõistan, siis on Minu otsus tõsi, sest Mina ei ole üksi, vaid Minuga on see, Kes Mind on läkitanud.

17 Ja teie käsuõpetuseski on kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on tõsi.

18 Mina annan Enesest Ise tunnistust, ja ka Isa, Kes Mind on läkitanud, tunnistab Minust!"

19 Siis nad ütlesid Temale: „Kus on Sinu Isa?" Jeesus vastas: „Teie ei tunne Mind ega Mu Isa. Kui te Mind tunneksite, siis Te tunneksite ka Mu Isa!"

20 Need sõnad rääkis Jeesus ohvriraha kirstu juures, kui Ta pühakojas õpetas. Ja ükski ei võtnud Teda kinni, sest Tema tund ei olnud veel tulnud.

21 Siis ütles Jeesus taas neile: „Mina lähen ära ja te otsite Mind, ja te surete oma pattudesse. Kuhu Mina lähen, sinna teie ei või tulla!"

22 Siis ütlesid juudid: „Kas Ta õige tahab ennast tappa, et Ta ütleb: Kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla?"

23 Ja Ta ütles neile: „Teie olete alt, Mina olen ülalt, teie olete sellest maailmast, Mina ei ole sellest maailmast.

24 Sellepärast Ma ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et Mina see olen, siis te surete oma pattudesse!"

25 Nemad aga ütlesid Temale: „Kes Sa siis oled?„ Jeesus vastas neile: „Kõigepealt See, mida Mina teile ütlengi.

26 Mul on teist palju ütelda ja teie kohta otsustada; aga See, Kes Mind on läkitanud, on tõeline, ja mis Ma Temalt olen kuulnud, seda Ma räägin maailmale!"

27 Nad ei saanud aru, et Ta rääkis neile Isast.

28 Siis ütles Jeesus: „Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et Mina see olen ja et Ma ei tee midagi Iseenesest, vaid räägin seda selle järele, kuidas Mu Isa Mind on õpetanud.

29 Ja See, kes Mind on läkitanud, on Minuga; Ta ei ole Mind üksi jätnud, sest Ma teen ikka, mis on Tema meelt mööda!"

30 Kui Ta seda rääkis, uskusid paljud Temasse.

31

32 ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!"

33 Nemad kostsid Temale: „Meie oleme Aabrahami sugu ega ole veel iialgi kedagi orjanud; kuidas Sa siis ütled: Te saate vabaks?"

34 Jeesus kostis neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori!

35 Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti.

36 Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!

37 Ma tean, et te olete Aabrahami sugu; aga te püüate Mind tappa, sest Mu sõna ei mahu teisse.

38 Mina räägin, mida olen näinud Oma Isalt, ja teie teete, mida olete kuulnud oma isalt!"

39 Nad vastasid ning ütlesid Temale: „Meie isa on Aabraham!" Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid.

40 Aga nüüd te püüate tappa Mind, Inimest, Kes olen rääkinud teile tõtt, mida Ma olen kuulnud Jumalalt. Seda ei ole Aabraham teinud.

41

42 Jeesus ütles neile: „Oleks Jumal teie isa, siis te armastaksite Mind, sest Mina olen lähtunud Jumalast ja tulen Temast, sest Ma ei ole ju tulnud Iseenesest, vaid Tema on Mind läkitanud.

43 Mispärast te ei mõista Minu kõnet? Sellepärast et te ei või kuulda Minu sõna.

44 Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järele te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!

45 Aga et Mina tõtt räägin, siis te ei usu Mind!

46 Kes teie seast võib Mind patus süüdistada? Kui Mina tõtt räägin, miks te siis ei usu Mind?

47 Kes Jumalast on, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalasi!"

48 Siis kostsid juudid ning ütlesid Talle: „Eks me ütle õigesti, et Sina oled samaarlane ja et Sul on kuri vaim?"

49 Jeesus vastas: „Mul ei ole kurja vaimu, aga Ma austan Oma Isa ja teie teotate Mind.

50 Mina aga ei otsi Oma au; Ūks on, Kes seda otsib ja kohut mõistab!

51

52 Juudid ütlesid Temale: „Nüüd me oleme ära tunnud, et Sul on kuri vaim! Aabraham on surnud ja prohvetid, ja Sina ütled: Kui keegi Minu sõna peab, siis ta ei maitse surma igavesti!

53 Kas Sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on surnud. Kelleks Sina ennast pead?"

54 Jeesus vastas: „Kui Mina Iseenesele annan austust, siis ei ole Mu austus midagi; Minu Isa on, Kes Mulle annab austuse, Keda te ütlete oma Jumala olevat.

55 Ja teie ei ole Teda tunnud, aga Mina tunnen Teda. Ja kui Ma ütleksin, et Ma Teda ei tunne, siis Ma oleksin teie sarnane valelik; aga Ma tunnen Teda ja pean Tema sõna.

56 Aabraham, teie isa, hakkas rõõmutsema, et tema saab näha Minu päeva. Ja Ta nägi seda ja oli rõõmus!"

57 Siis ütlesid juudid Temale: „Sa ei ole veel viiskümmend aastat vana ja oled näinud Aabrahami?"

58 Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olin Mina!"

59 Siis nad haarasid kive, ei Tema peale visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja väljus pühakojast.

1 Mas Jesus foi para o Monte das Oliveiras.

2 Pela manhã cedo voltou ao templo, e todo o povo vinha ter com ele; e Jesus, sentando-se o ensinava.

3 Então os escribas e fariseus trouxeram-lhe uma mulher apanhada em adultério; e pondo-a no meio,

4 disseram-lhe: Mestre, esta mulher foi apanhada em flagrante adultério.

5 Ora, Moisés nos ordena na lei que as tais sejam apedrejadas. Tu, pois, que dizes?

6 Isto diziam eles, tentando-o, para terem de que o acusar. Jesus, porém, inclinando-se, começou a escrever no chão com o dedo.

7 Mas, como insistissem em perguntar-lhe, ergueu-se e disse-lhes: Aquele dentre vós que está sem pecado seja o primeiro que lhe atire uma pedra.

8 E, tornando a inclinar-se, escrevia na terra.

9 Quando ouviram isto foram saindo um a um, a começar pelos mais velhos, até os últimos; ficou só Jesus, e a mulher ali em pé.

10 Então, erguendo-se Jesus e não vendo a ninguém senão a mulher, perguntou-lhe: Mulher, onde estão aqueles teus acusadores? Ninguém te condenou?

11 Respondeu ela: Ninguém, Senhor. E disse-lhe Jesus: Nem eu te condeno; vai-te, e não peques mais.

12 Então Jesus tornou a falar-lhes, dizendo: Eu sou a luz do mundo; quem me segue de modo algum andará em trevas, mas terá a luz da vida.

13 Disseram-lhe, pois, os fariseus: Tu dás testemunho de ti mesmo; o teu testemunho não é verdadeiro.

14 Respondeu-lhes Jesus: Ainda que eu dou testemunho de mim mesmo, o meu testemunho é verdadeiro; porque sei donde vim, e para onde vou; mas vós não sabeis donde venho, nem para onde vou.

15 Vós julgais segundo a carne; eu a ninguém julgo.

16 E, mesmo que eu julgue, o meu juízo é verdadeiro; porque não sou eu só, mas eu e o Pai que me enviou.

17 Ora, na vossa lei está escrito que o testemunho de dois homens é verdadeiro.

18 Sou eu que dou testemunho de mim mesmo, e o Pai que me enviou, também dá testemunho de mim.

19 Perguntavam-lhe, pois: Onde está teu pai? Jesus respondeu: Não me conheceis a mim, nem a meu Pai; se vós me conhecêsseis a mim, também conheceríeis a meu Pai.

20 Essas palavras proferiu Jesus no lugar do tesouro, quando ensinava no templo; e ninguém o prendeu, porque ainda não era chegada a sua hora.

21 Disse-lhes, pois, Jesus outra vez: Eu me retiro; buscar-me-eis, e morrereis no vosso pecado. Para onde eu vou, vós não podeis ir.

22 Então diziam os judeus: Será que ele vai suicidar-se, pois diz: Para onde eu vou, vós não podeis ir?

23 Disse-lhes ele: Vós sois de baixo, eu sou de cima; vós sois deste mundo, eu não sou deste mundo.

24 Por isso vos disse que morrereis em vossos pecados; porque, se não crerdes que eu sou, morrereis em vossos pecados.

25 Perguntavam-lhe então: Quem és tu? Respondeu-lhes Jesus: Exatamente o que venho dizendo que sou.

26 Muitas coisas tenho que dizer e julgar acerca de vós; mas aquele que me enviou é verdadeiro; e o que dele ouvi, isso falo ao mundo.

27 Eles não perceberam que lhes falava do Pai.

28 Prosseguiu, pois, Jesus: Quando tiverdes levantado o Filho do homem, então conhecereis que eu sou, e que nada faço de mim mesmo; mas como o Pai me ensinou, assim falo.

29 E aquele que me enviou está comigo; não me tem deixado só; porque faço sempre o que é do seu agrado.

30 Falando ele estas coisas, muitos creram nele.

31 Dizia, pois, Jesus aos judeus que nele creram: Se vós permanecerdes na minha palavra, verdadeiramente sois meus discípulos;

32 e conhecereis a verdade, e a verdade vos libertará.

33 Responderam-lhe: Somos descendentes de Abraão, e nunca fomos escravos de ninguém; como dizes tu: Sereis livres?

34 Replicou-lhes Jesus: Em verdade, em verdade vos digo que todo aquele que comete pecado é escravo do pecado.

35 Ora, o escravo não fica para sempre na casa; o filho fica para sempre.

36 Se, pois, o Filho vos libertar, verdadeiramente sereis livres.

37 Bem sei que sois descendência de Abraão; contudo, procurais matar-me, porque a minha palavra não encontra lugar em vós.

38 Eu falo do que vi junto de meu Pai; e vós fazeis o que também ouvistes de vosso pai.

39 Responderam-lhe: Nosso pai é Abraão. Disse-lhes Jesus: Se sois filhos de Abraão, fazei as obras de Abraão.

40 Mas agora procurais matar-me, a mim que vos falei a verdade que de Deus ouvi; isso Abraão não fez.

41 Vós fazeis as obras de vosso pai. Replicaram-lhe eles: Nós não somos nascidos de prostituição; temos um Pai, que é Deus.

42 Respondeu-lhes Jesus: Se Deus fosse o vosso Pai, vós me amaríeis, porque eu saí e vim de Deus; pois não vim de mim mesmo, mas ele me enviou.

43 Por que não compreendeis a minha linguagem? é porque não podeis ouvir a minha palavra.

44 Vós tendes por pai o Diabo, e quereis satisfazer os desejos de vosso pai; ele é homicida desde o princípio, e nunca se firmou na verdade, porque nele não há verdade; quando ele profere mentira, fala do que lhe é próprio; porque é mentiroso, e pai da mentira.

45 Mas porque eu digo a verdade, não me credes.

46 Quem dentre vós me convence de pecado? Se digo a verdade, por que não me credes?

47 Quem é de Deus ouve as palavras de Deus; por isso vós não as ouvis, porque não sois de Deus.

48 Responderam-lhe os judeus: Não dizemos com razão que és samaritano, e que tens demônio?

49 Jesus respondeu: Eu não tenho demônio; antes honro a meu Pai, e vós me desonrais.

50 Eu não busco a minha glória; há quem a busque, e julgue.

51 Em verdade, em verdade vos digo que, se alguém guardar a minha palavra, nunca verá a morte.

52 Disseram-lhe os judeus: Agora sabemos que tens demônios. Abraão morreu, e também os profetas; e tu dizes: Se alguém guardar a minha palavra, nunca provará a morte!

53 Porventura és tu maior do que nosso pai Abraão, que morreu? Também os profetas morreram; quem pretendes tu ser?

54 Respondeu Jesus: Se eu me glorificar a mim mesmo, a minha glória não é nada; quem me glorifica é meu Pai, do qual vós dizeis que é o vosso Deus;

55 e vós não o conheceis; mas eu o conheço; e se disser que não o conheço, serei mentiroso como vós; mas eu o conheço, e guardo a sua palavra.

56 Abraão, vosso pai, exultou por ver o meu dia; viu-o, e alegrou-se.

57 Disseram-lhe, pois, os judeus: Ainda não tens cinqüenta anos, e viste Abraão?

58 Respondeu-lhes Jesus: Em verdade, em verdade vos digo que antes que Abraão existisse, eu sou.

59 Então pegaram em pedras para lhe atirarem; mas Jesus ocultou-se, e saiu do templo.