1 Sel ajal kuulis nelivürst Heroodes Jeesusest räägitavat.

2 Ja ta ütles oma teenijaile: „See on Ristija Johannes; tema on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tegevad tema sees."

3 Oli ju Heroodes Johannese kinni võtnud, sidunud ja pannud ta vangi Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast.

4 Sest Johannes oli temale ütelnud: „Sul ei ole luba teda pidada."

5 Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, aga kartis rahvast, sest nad pidasid teda prohvetiks.

6 Aga kui Heroodese sünnipäev tuli, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele.

7 Sellepärast tõotas ta vandega temale anda, mida ta iganes peaks paluma.

8 Siis ütles tütar oma ema õhutusel: „Anna mulle siia vaagnal Ristija Johannese pea!"

9 Ja kuningas sai kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta käskis temale selle anda.

10 Ta läkitas siis ja laskis vangihoones Johannese pea otsast raiuda.

11 Ja tema pea toodi vaagnal ning anti neitsile; ja neitsi viis selle oma emale.

12 Ja tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele.

13 Kui Jeesus seda kuulis, läks Ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini. Ja kui rahvahulgad seda kuulsid, käisid nad linnadest jala Tema järel.

14 Ja maale astudes Ta nägi palju rahvast. Ja Tal hakkas nendest hale meel, ja Ta tegi terveks nende põdejad.

15 Ent õhtu tulles astusid jüngrid Tema juure ning ütlesid: „See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna, et nad läheksid küladesse ja ostaksid enestele toidupoolist."

16 Aga Jeesus ütles neile: „Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa."

17 Nemad ütlesid Temale: „Meil ei ole siin rohkem kui viis leiba ja kaks kala!"

18 Kuid Tema ütles: „Tooge mulle need siia!"

19 Ja Ta käskis rahvahulgad istuda murule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ning murdis ja andis leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale.

20 Ja nad kõik sõid ja nende kõhud said täis. Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi kaksteistkümmend korvitäit.

21 Ent neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste.

22 Ja sedamaid sundis Jeesus Oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema.

23 Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta Ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas.

24 Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu.

25 Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juure kõndides merel.

26 Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: „See on tont!" Ja nad kisendasid hirmu pärast.

27 Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, Mina olen see, ärge kartke!"

28 Peetrus kostis Temale ning ütles: „Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla Enese juure vee peale!"

29 Tema ütles: „Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juure.

30 Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!"

31 Ja Jeesus sirutas sedamaid Oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"

32 Ja nad astusid paati, ja tuul rauges.

33 Siis paadis olijad tulid ja kummardasid Teda ning ütlesid: „Tõesti, Sa oled Jumala Poeg!"

34 Ja kui nad olid jõudnud teisele kaldale, tulid nad Gennesareti maile.

35 Ja kui selle koha mehed Ta ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümberkaudsele maale. Ja Tema juure toodi kõik haiged;

36 ja need palusid Teda, et nad saaksid vaid puudutada Tema kuue palistust. Ja nii paljud, kui puudutasid, said terveks.

1 Naquele tempo Herodes, o tetrarca, ouviu a fama de Jesus,

2 e disse aos seus cortesãos: Este é João, o Batista; ele ressuscitou dentre os mortos, e por isso estes poderes milagrosos operam nele.

3 Pois Herodes havia prendido a João, e, maniatando-o, o guardara no cárcere, por causa de Herodias, mulher de seu irmão Felipe;

4 porque João lhe dizia: Não te é lícito possuí-la.

5 E queria matá-lo, mas temia o povo; porque o tinham como profeta.

6 Festejando-se, porém, o dia natalício de Herodes, a filha de Herodias dançou no meio dos convivas, e agradou a Herodes,

7 pelo que este prometeu com juramento dar-lhe tudo o que pedisse.

8 E instigada por sua mãe, disse ela: Dá-me aqui num prato a cabeça de João, o Batista.

9 Entristeceu-se, então, o rei; mas, por causa do juramento, e dos que estavam à mesa com ele, ordenou que se lhe desse,

10 e mandou degolar a João no cárcere;

11 e a cabeça foi trazida num prato, e dada à jovem, e ela a levou para a sua mãe.

12 Então vieram os seus discípulos, levaram o corpo e o sepultaram; e foram anunciá-lo a Jesus.

13 Jesus, ouvindo isto, retirou-se dali num barco, para um, lugar deserto, à parte; e quando as multidões o souberam, seguiram-no a pé desde as cidades.

14 E ele, ao desembarcar, viu uma grande multidão; e, compadecendo-se dela, curou os seus enfermos.

15 Chegada a tarde, aproximaram-se dele os discípulos, dizendo: O lugar é deserto, e a hora é já passada; despede as multidões, para que vão às aldeias, e comprem o que comer.

16 Jesus, porém, lhes disse: Não precisam ir embora; dai-lhes vós de comer.

17 Então eles lhe disseram: Não temos aqui senão cinco pães e dois peixes.

18 E ele disse: trazei-mos aqui.

19 Tendo mandado às multidões que se reclinassem sobre a relva, tomou os cinco pães e os dois peixes e, erguendo os olhos ao céu, os abençoou; e partindo os pães, deu-os aos discípulos, e os discípulos às multidões.

20 Todos comeram e se fartaram; e dos pedaços que sobejaram levantaram doze cestos cheios.

21 Ora, os que comeram foram cerca de cinco mil homens, além de mulheres e crianças.

22 Logo em seguida obrigou os seus discípulos a entrar no barco, e passar adiante dele para o outro lado, enquanto ele despedia as multidões.

23 Tendo-as despedido, subiu ao monte para orar à parte. Ao anoitecer, estava ali sozinho.

24 Entrementes, o barco já estava a muitos estádios da terra, açoitado pelas ondas; porque o vento era contrário.

25 À quarta vigília da noite, foi Jesus ter com eles, andando sobre o mar.

26 Os discípulos, porém, ao vê-lo andando sobre o mar, assustaram-se e disseram: É um fantasma. E gritaram de medo.

27 Jesus, porém, imediatamente lhes falou, dizendo: Tende ânimo; sou eu; não temais.

28 Respondeu-lhe Pedro: Senhor! se és tu, manda-me ir ter contigo sobre as águas.

29 Disse-lhe ele: Vem. Pedro, descendo do barco, e andando sobre as águas, foi ao encontro de Jesus.

30 Mas, sentindo o vento, teve medo; e, começando a submergir, clamou: Senhor, salva-me.

31 Imediatamente estendeu Jesus a mão, segurou-o, e disse-lhe: Homem de pouca fé, por que duvidaste?

32 E logo que subiram para o barco, o vento cessou.

33 Então os que estavam no barco adoraram-no, dizendo: Verdadeiramente tu és Filho de Deus.

34 Ora, terminada a travessia, chegaram à terra em Genezaré.

35 Quando os homens daquele lugar o reconheceram, mandaram por toda aquela circunvizinhança, e trouxeram-lhe todos os enfermos;

36 e rogaram-lhe que apenas os deixasse tocar a orla do seu manto; e todos os que a tocaram ficaram curados.