1 Ja kuue päeva pärast Jeesus võttis enesega Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, Tema venna, ja viis nad üles kõrgele mäele isepäinis.
2 Ja Ta muudeti nende ees; ja Ta pale paistis otsegu päike ja Ta riided läksid valgeks otsegu valgus.
3 Ja vaata, Mooses ja Eelija näitasid endid neile ja kõnelesid Temaga.
4 Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on hea olla; kui Sa tahad, siis ma teen siia kolm telki, ühe Sinule, uhe Moosesele ja ühe Eelijale?"
5 Kui ta alles rääkis, vaata, siis varjas neid hele pilv. Ja vaata, hääl pilvest ütles: „See on Mu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel; Teda kuulake!"
6 Ja kui jüngrid seda kuulsid, langesid nad silmili maha ning kartsid väga.
7 Ja Jeesus tuli nende juure, puudutas neid ja ütles: „Tõuske üles ja ärge kartke!"
8 Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad kedagi kui Jeesust üksi.
9 Ja mäelt alla tulles keelas Jeesus neid ning ütles: „Ärge rääkige kellelegi sellest nägemusest, kuni Inimese Poeg surnuist üles tõuseb!"
10 Ja jüngrid küsisid Temalt ning ütlesid: „Miks siis kirjatundjad ütlevad, et Eelija peab tulema enne?"
11 Tema kostis ja ütles: „Eelija tuleb küll enne ja seab kõik korda.
12 Aga Ma ütlen teile, et Eelija on juba tulnud, ja nad ei ole teda ära tunnud, vaid on temale teinud, mida nad tahtsid. Nõnda peab ka Inimese Poeg kannatama nende poolt!"
13 Siis jüngrid said aru, et Ta neile rääkis Ristijast Johannesest.
14 Ja kui nad tulid rahva juure, astus Tema ette inimene ja heitis põlvili Ta ette
15 ning ütles: „Issand, halasta mu poja peale, sest ta on kuutõbine ja suures vaevas; sagedasti langeb Ta tulle ja sagedasti vette.
16 Ja ma tõin ta Sinu jüngrite juure, kuid nad ei suutnud teda terveks teha!"
17 Aga Jeesus kostis ning ütles: „Oh sina uskmatu ja pöörane tõug! Kui kaua pean Ma olema teie juures? Kui kaua pean Ma teiega kannatama? Tooge ta siia mu juure!"
18 Ja Jeesus sõitles teda, ja kuri vaim väljus temast, ja poiss sai terveks samast tunnist.
19 Siis tulid jüngrid Jeesuse juure isepäinis ja küsisid: „Miks meie ei võinud teda välja ajada?"
20 Aga Tema ütles neile: „Teie nõdra usu pärast. Sest tõesti Ma ütlen teile, kui teil oleks usku nagu sinepiivake, siis te võiksite ütelda sellele mäele: Siirdu siit sinna! Ja ta siirduks sinna, ja miski ei oleks teile võimatu.
21 Seesinane sugu ei lähe muidu välja kui aga palve ja paastumisega!"
22 Aga kui nad üheskoos viibisid Galileas, ütles Jeesus neile: „Inimese Poeg antakse ära inimeste kätte;
23 ja nad tapavad Tema, ja kolmandal päeval Ta äratatakse üles!" Ja nad said väga kurvaks.
24 Aga kui nad Kapernauma jõudsid, tulid Peetruse juure maksuraha korjajad ja ütlesid: „Kas teie Õpetaja maksuraha ei maksa?"
25 Tema ütles: „Jah, maksab!" Ja kui Ta koju tuli, jõudis Jeesus talle küsimusega ette ning ütles: „Mis sa arvad, Siimon? Kellelt võtavad kuningad maa peal tolli või maksu, kas omilt lastelt või võõrastelt?"
26 Peetrus vastas Temale: „Võõrastelt." Jeesus ütles temale: „Siis on lapsed sellest vabad.
27 Kuid et neid mitte pahandada, mine merele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb; ja kui sa tema suu avad, sa leiad hõberaha. Võta see ja anna neile minu ja enese eest!"
1 Seis dias depois, tomou Jesus consigo a Pedro, a Tiago e a João, irmão deste, e os conduziu à parte a um alto monte;
2 e foi transfigurado diante deles; o seu rosto resplandeceu como o sol, e as suas vestes tornaram-se brancas como a luz.
3 E eis que lhes apareceram Moisés e Elias, falando com ele.
4 Pedro, tomando a palavra, disse a Jesus: Senhor, bom é estarmos aqui; se queres, farei aqui três cabanas, uma para ti, outra para Moisés, e outra para Elias.
5 Estando ele ainda a falar, eis que uma nuvem luminosa os cobriu; e dela saiu uma voz que dizia: Este é o meu Filho amado, em quem me comprazo; a ele ouvi.
6 Os discípulos, ouvindo isso, caíram com o rosto em terra, e ficaram grandemente atemorizados.
7 Chegou-se, pois, Jesus e, tocando-os, disse: Levantai-vos e não temais.
8 E, erguendo eles os olhos, não viram a ninguém senão a Jesus somente.
9 Enquanto desciam do monte, Jesus lhes ordenou: A ninguém conteis a visão, até que o Filho do homem seja levantado dentre os mortos.
10 Perguntaram-lhe os discípulos: Por que dizem então os escribas que é necessário que Elias venha primeiro?
11 Respondeu ele: Na verdade Elias havia de vir e restaurar todas as coisas;
12 digo-vos, porém, que Elias já veio, e não o reconheceram; mas fizeram-lhe tudo o que quiseram. Assim também o Filho do homem há de padecer às mãos deles.
13 Então entenderam os discípulos que lhes falava a respeito de João, o Batista.
14 Quando chegaram à multidão, aproximou-se de Jesus um homem que, ajoelhando-se diante dele, disse:
15 Senhor, tem compaixão de meu filho, porque é epiléptico e sofre muito; pois muitas vezes cai no fogo, e muitas vezes na água.
16 Eu o trouxe aos teus discípulos, e não o puderam curar.
17 E Jesus, respondendo, disse: ó geração incrédula e perversa! até quando estarei convosco? até quando vos sofrerei? Trazei-mo aqui.
18 Então Jesus repreendeu ao demônio, o qual saiu de menino, que desde aquela hora ficou curado.
19 Depois os discípulos, aproximando-se de Jesus em particular, perguntaram-lhe: Por que não pudemos nós expulsá-lo?
20 Disse-lhes ele: Por causa da vossa pouca fé; pois em verdade vos digo que, se tiverdes fé como um grão de mostarda direis a este monte: Passa daqui para acolá, e ele há de passar; e nada vos será impossível.
21 {mas esta casta de demônios não se expulsa senão à força de oração e de jejum.}
22 Ora, achando-se eles na Galiléia, disse-lhes Jesus: O Filho do homem está para ser entregue nas mãos dos homens;
23 e matá-lo-ão, e ao terceiro dia ressurgirá. E eles se entristeceram grandemente.
24 Tendo eles chegado a Cafarnaum, aproximaram-se de Pedro os que cobravam as didracmas, e lhe perguntaram: O vosso mestre não paga as didracmas?
25 Disse ele: Sim. Ao entrar Pedro em casa, Jesus se lhe antecipou, perguntando: Que te parece, Simão? De quem cobram os reis da terra imposto ou tributo? dos seus filhos, ou dos alheios?
26 Quando ele respondeu: Dos alheios, disse-lhe Jesus: Logo, são isentos os filhos.
27 Mas, para que não os escandalizemos, vai ao mar, lança o anzol, tira o primeiro peixe que subir e, abrindo-lhe a boca, encontrarás um estáter; toma-o, e dá-lho por mim e por ti.