1 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metselajaile ja kõigile lojustele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.
2 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.
3 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.
4 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.
5 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.
6 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,
7 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.
8 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.
9 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.
10 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.
11 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas haljas õlipuu leht! Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
12 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
13 Ja kuuesaja esimesel aastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud!
14 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.
15 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:
16 „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised ühes sinuga!
17 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui lojused, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega ühes välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!"
18 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised ühes temaga.
19 Kõik loomad, kõik roomajad ja kõik linnud, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.
20 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.
21 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles Oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; Ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu Ma olen teinud.
22 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö!"
1 And God kept Noah in mind, and all the living things and the cattle which were with him in the ark: and God sent a wind over the earth, and the waters went down.
2 And the fountains of the deep and the windows of heaven were shut, and the rain from heaven was stopped.
3 And the waters went slowly back from the earth, and at the end of a hundred and fifty days the waters were lower.
4 And on the seventeenth day of the seventh month the ark came to rest on the mountains of Ararat.
5 And still the waters went on falling, till on the first day of the tenth month the tops of the mountains were seen.
6 Then, after forty days, through the open window of the ark which he had made,
7 Noah sent out a raven, which went this way and that till the waters were gone from the earth.
8 And he sent out a dove, to see if the waters had gone from the face of the earth;
9 But the dove saw no resting-place for her foot, and came back to the ark, for the waters were still over all the earth; and he put out his hand, and took her into the ark.
10 And after waiting another seven days, he sent the dove out again;
11 And the dove came back at evening, and in her mouth was an olive-leaf broken off: so Noah was certain that the waters had gone down on the earth.
12 And after seven days more, he sent the dove out again, but she did not come back to him.
13 And in the six hundred and first year, on the first day of the first month, the waters were dry on the earth: and Noah took the cover off the ark and saw that the face of the earth was dry.
14 And on the twenty-seventh day of the second month the earth was dry.
15 And God said to Noah,
16 Go out of the ark, you and your wife and your sons and your sons' wives.
17 Take out with you every living thing which is with you, birds and cattle and everything which goes on the earth, so that they may have offspring and be fertile and be increased on the earth.
18 And Noah went out with his sons and his wife and his sons' wives;
19 And every beast and bird and every living thing of every sort which goes on the earth, went out of the ark.
20 And Noah made an altar to the Lord, and from every clean beast and bird he made burned offerings on the altar.
21 And when the sweet smell came up to the Lord, he said in his heart, I will not again put a curse on the earth because of man, for the thoughts of man's heart are evil from his earliest days; never again will I send destruction on all living things as I have done.
22 While the earth goes on, seed time and the getting in of the grain, cold and heat, summer and winter, day and night, will not come to an end.