1 Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja k

2 Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin k

3 Ja kui ma jagaksin k

4 Armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis;

5 ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu, ta ei pea meeles paha;

6 ta ei r

7 tema vabandab k

8 Armastus ei hävi ilmaski! Aga olgu prohveti ennustused, need kaovad; olgu keeled, need lakkavad; olgu tunnetus, see l

9 Sest poolik on, mida me tunnetame, ja poolik, mida me ennustame.

10 Aga kui tuleb täiuslik asi, siis kaob see, mis on poolik!

11 Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma m

12 Sest nüüd me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist, aga siis palgest palgesse; nüüd ma tunnetan poolikult, aga siis ma tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud.

13 Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!