1 Et meil nüüd on niisugused t

2 Andke meile maad oma südames! Me ei ole teinud kellelegi ülekohut, ei ole kellelegi saatnud kahju, ei ole kedagi petnud.

3 Seda ma ei ütle teie hukkam

4 Mul on palju lootust teie suhtes, mul on teist palju kiitlemist, ma olen täis troosti; ma olen üliväga r

5 Sest ka Makedooniasse saabudes ei olnud meie lihal mingit rahu, vaid meid vaevati k

6 Aga Jumal, kes masendatuid kinnitab, on meid kinnitanud Tiituse tulemisega;

7 kuid mitte ainult tema tulemisega, vaid ka selle troostiga, mille ta oli teilt saanud, sest ta jutustas meile teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innust minu heaks, n

8 Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda mitte; ja kuigi ma kahetsesin — ma näen ju, et see kiri teid on kurvastanud, olgugi lühikeseks ajaks —

9 siis olen nüüd r

10 Sest kurvastus Jumala meele järgi saavutab meeleparanduse, mis toob pääste, mida ei kahetseta; aga maailma kurvastus toob surma.

11 Sest vaadake, kuidas otse see, et te saite kurvaks Jumala meele järgi, on teis tekitanud millise hoole, millise vabandamise, millise meelepaha, millise kartuse, millise igatsemise, millise innukuse, millise karistuse! Te olete k

12 N

13 Selle poolest oleme trööstitud. Oma troostiks me r

14 Sest kui ma temale teist midagi olen kiidelnud, ei ole ma jäänud häbisse, vaid otsekui me teile oleme rääkinud tervet t

15 Ja tema süda on seda rohkem teie poole, kui ta meenutab teie k

16 Olen r