1 Na ka eke ia ki te kaipuke, ka whiti ki tawahi, ka haere ki tona pa.

2 Na ka kawea mai e ratou ki a ia tetahi pararutiki, e takoto ana i runga i te moenga; no te kitenga o Ihu i to ratou whakapono ka mea ia ki te pararutiki, E tama, kia maia; ka oti ou hara te muru.

3 Na ka mea etahi o nga karaipi ki a ratou ano, E kohukohu ana tenei tangata.

4 A, ka kite a Ihu i o ratou whakaaro, ka mea ia, He aha i kino ai nga whakaaro o roto o o koutou ngakau?

5 Ko tehea oti te mea takoto noa, ko te mea, Ka oti ou hara te muru; ko te mea ranei, Whakatika, haere?

6 Otira kia matau ai koutou he mana muru hara to te Tama a te tangata i runga i te whenua, katahi ia ka mea runga i te whenua, katahi ia ka mea ki te pararutiki, Whakatika, tangohia ake tou moenga, a haere ki tou whare.

7 Na whakatika ana ia, haere ana ki tona whare.

8 No te kitenga ia o te hui, ka wehi, ka whakakororia i te Atua, i homai ai tenei mana ki nga tangata.

9 A, i a Ihu e haere ana i reira, ka kite ia i tetahi tangata, ko Matiu te ingoa, e noho ana i te wahi tango takoha; a ka mea ki a ia, Arumia ahau. Na whakatika ana ia, aru ana i a ia.

10 A, i a ia e noho ana ki te kai i roto i te whare, na he tokomaha nga pupirikana me nga tangata hara i haere mai, i noho tahi ki a Ihu ratou ko ana akonga.

11 A, no te kitenga o nga Parihi, ka mea ki ana akonga, He aha to koutou Kaiwhakaako ka kai tahi ai me nga pupirikana, me nga tangata hara?

12 Otira ka rongo a Ihu, ka mea ki a ratou, Kahore he aha o nga tangata ora e meatia ai e te rata, engari o te hunga e mate ana.

13 Na haere, akona te tikanga o tenei, Ko taku e pai ai ko te tohu tangata, haunga te patunga tapu: kihai hoki ahau i haere mai ki te karanga i te hunga tika, engari i te hunga hara, kia ripeneta.

14 Me i reira ka haere mai ki a ia nga akonga a Hoani, ka mea, He aha i maha ai o matou ko nga Parihi nohoanga pukutanga a kahore au akonga e nohopuku?

15 Na ka mea a Ihu ki a ratou, E ahei ranei nga tamariki o te whare marena te tangi, i te mea kei a ratou te tane marena hou? Na, tera e tae mai nga ra, e tangohia ai te tane marena hou i a ratou, a ko reira nohopuku ai ratou.

16 E kore e meatia e te tangata tetahi wahi o te kahu hou hei papaki mo te kahu tawhito, no te mea ka riro tetahi wahi o taua kakahu i te whakakapi, a ka nui rawa te pakaru.

17 E kore e ringihia te waina hou ki nga ipu tawhito: kei pakaru nga ipu, a ka maringi te waina, kore ake nga ipu: erangi e ringihia ana te waina hou ki nga ipu hou, a ka ora taua rua.

18 I a ia e korero ana i enei mea ki a ratou, na ka haere mai tetahi rangatira, ka koropiko ki a ia, ka mea, Tenei kua marere taku tamahine: otira mau e haere ake, e whakapa tou ringa ki a ia, a ka ora.

19 Na ka whakatika a Ihu ratou ko ana akonga, a aru ana i a ia.

20 Na ko te haerenga ki muri i a ia o tetahi wahine, tekau ma rua nga tau i mate ai i te pakaruhanga toto, a ka pa ki te taniko o tona kakahu:

21 I mea hoki i roto i a ia, Kia pa kau oti ahau ki tona kakahu, ka ora ahau.

22 Na ka tahuri a Ihu, a ka kite i a ia, ka mea, Kia maia, e ko; na tou whakapono koe i ora ai. A ora ake te wahine i taua wa ano.

23 Na, i te taenga o Ihu ki te whare o te rangatira, ka kite i nga kaiwhakatangi putorino, i te huihui hoki e ngangau ana,

24 Ka mea ia ki a ratou, Whakaatea: kahore hoki i mate te kotiro, erangi e moe ana. A kataina iho ia e ratou.

25 Heoi, ka oti te huihui te pei ki waho, ka tomo ia ki roto, ka mau ki tona ringa, a ara ake ana te kotiro.

26 A paku ana tenei rongo puta noa i taua whenua.

27 A, i a Ihu e haere atu ana i reira, tokorua nga matapo i aru i a ia, ka karanga ake, ka mea, E te Tama a Rawiri, kia aroha ki a maua.

28 A, ka tapoko ia ki te whare, ka haere atu nga matapo ki a ia: na ka mea a Ihu ki a raua, E whakapono ana ranei korua e taea tenei e ahau? Ka mea raua ki a ia, Ae, e te Ariki.

29 Me i reira ka pa ia ki o raua kanohi, ka mea, Kia rite ki to korua whakapono te meatanga ki a korua.

30 Na kua kite o raua kanohi; katahi ka whakatupato a Ihu i a raua, ka mea, Kia mahara kei rangona e te tangata.

31 Ko raua ia i puta atu ki waho, a korerotia nuitia ana ia puta noa i taua whenua.

32 I a raua e puta ana ki waho, ka kawea mai ki a ia tetahi tangata wahangu, he rewera tona.

33 A, ka oti te rewera te pei, ka whai reo te wahangu; a miharo ana te mano, ka mea, Kahore ano i kitea te penei i roto i a Iharaira.

34 Otira ka mea nga Parihi, Na te rangatira o nga rewera tana peinga rewera.

35 Na ka haereerea e Ihu nga pa katoa me nga kainga, a ka ako i roto i o ratou whare karakia, ka kauwhau i te rongopai o te rangatiratanga, me te whakaora i te tini o nga mate, i te tini o nga turorotanga o te iwi.

36 A, no tona kitenga i nga mano, ka toko ake tona ngakau aroha ki a ratou, e mauiui ana hoki ratou, e marara ke ana, me he hipi heparakore.

37 Katahi ia ka mea ki ana akonga, He nui te kotinga, ko nga kaimahi ia he ruarua;

38 Na inoi atu ki te Ariki nana te kotinga, kia tonoa e ia he kaimahi ki tana kotinga.

1 Jésus, étant monté dans une barque, traversa la mer, et alla dans sa ville.

2 Et voici, on lui amena un paralytique couché sur un lit. Jésus, voyant leur foi, dit au paralytique: Prends courage, mon enfant, tes péchés te sont pardonnés.

3 Sur quoi, quelques scribes dirent au dedans d'eux: Cet homme blasphème.

4 Et Jésus, connaissant leurs pensées, dit: Pourquoi avez-vous de mauvaises pensées dans vos coeurs?

5 Car, lequel est le plus aisé, de dire: Tes péchés sont pardonnés, ou de dire: Lève-toi, et marche?

6 Or, afin que vous sachiez que le Fils de l'homme a sur la terre le pouvoir de pardonner les péchés: Lève-toi, dit-il au paralytique, prends ton lit, et va dans ta maison.

7 Et il se leva, et s'en alla dans sa maison.

8 Quand la foule vit cela, elle fut saisie de crainte, et elle glorifia Dieu, qui a donné aux hommes un tel pouvoir.

9 De là étant allé plus loin, Jésus vit un homme assis au lieu des péages, et qui s'appelait Matthieu. Il lui dit: Suis-moi. Cet homme se leva, et le suivit.

10 Comme Jésus était à table dans la maison, voici, beaucoup de publicains et de gens de mauvaise vie vinrent se mettre à table avec lui et avec ses disciples.

11 Les pharisiens virent cela, et ils dirent à ses disciples: Pourquoi votre maître mange-t-il avec les publicains et les gens de mauvaise vie?

12 Ce que Jésus ayant entendu, il dit: Ce ne sont pas ceux qui se portent bien qui ont besoin de médecin, mais les malades.

13 Allez, et apprenez ce que signifie: Je prends plaisir à la miséricorde, et non aux sacrifices. Car je ne suis pas venu appeler des justes, mais des pécheurs.

14 Alors les disciples de Jean vinrent auprès de Jésus, et dirent: Pourquoi nous et les pharisiens jeûnons-nous, tandis que tes disciples ne jeûnent point?

15 Jésus leur répondit: Les amis de l'époux peuvent-ils s'affliger pendant que l'époux est avec eux? Les jours viendront où l'époux leur sera enlevé, et alors ils jeûneront.

16 Personne ne met une pièce de drap neuf à un vieil habit; car elle emporterait une partie de l'habit, et la déchirure serait pire.

17 On ne met pas non plus du vin nouveau dans de vieilles outres; autrement, les outres se rompent, le vin se répand, et les outres sont perdues; mais on met le vin nouveau dans des outres neuves, et le vin et les outres se conservent.

18 Tandis qu'il leur adressait ces paroles, voici, un chef arriva, se prosterna devant lui, et dit: Ma fille est morte il y a un instant; mais viens, impose-lui les mains, et elle vivra.

19 Jésus se leva, et le suivit avec ses disciples.

20 Et voici, une femme atteinte d'une perte de sang depuis douze ans s'approcha par derrière, et toucha le bord de son vêtement.

21 Car elle disait en elle-même: Si je puis seulement toucher son vêtement, je serai guérie.

22 Jésus se retourna, et dit, en la voyant: Prends courage, ma fille, ta foi t'a guérie. Et cette femme fut guérie à l'heure même.

23 Lorsque Jésus fut arrivé à la maison du chef, et qu'il vit les joueurs de flûte et la foule bruyante,

24 il leur dit: Retirez-vous; car la jeune fille n'est pas morte, mais elle dort. Et ils se moquaient de lui.

25 Quand la foule eut été renvoyée, il entra, prit la main de la jeune fille, et la jeune fille se leva.

26 Le bruit s'en répandit dans toute la contrée.

27 Etant parti de là, Jésus fut suivi par deux aveugles, qui criaient: Aie pitié de nous, Fils de David!

28 Lorsqu'il fut arrivé à la maison, les aveugles s'approchèrent de lui, et Jésus leur dit: Croyez-vous que je puisse faire cela? Oui, Seigneur, lui répondirent-ils.

29 Alors il leur toucha les yeux, en disant: Qu'il vous soit fait selon votre foi.

30 Et leurs yeux s'ouvrirent. Jésus leur fit cette recommandation sévère: Prenez garde que personne ne le sache.

31 Mais, dès qu'ils furent sortis, ils répandirent sa renommée dans tout le pays.

32 Comme ils s'en allaient, voici, on amena à Jésus un démoniaque muet.

33 Le démon ayant été chassé, le muet parla. Et la foule étonnée disait: Jamais pareille chose ne s'est vue en Israël.

34 Mais les pharisiens dirent: C'est par le prince des démons qu'il chasse les démons.

35 Jésus parcourait toutes les villes et les villages, enseignant dans les synagogues, prêchant la bonne nouvelle du royaume, et guérissant toute maladie et toute infirmité.

36 Voyant la foule, il fut ému de compassion pour elle, parce qu'elle était languissante et abattue, comme des brebis qui n'ont point de berger.

37 Alors il dit à ses disciples: La moisson est grande, mais il y a peu d'ouvriers.

38 Priez donc le maître de la moisson d'envoyer des ouvriers dans sa moisson.