1 Er kam aber gen Derbe und Lystra; und siehe, ein Jünger war daselbst mit Namen Timotheus, eines jüdischen Weibes Sohn, die war gläubig, aber eines griechischen Vaters.

2 Der hatte ein gut Gerücht bei den Brüdern unter den Lystranern und zu Ikonien

3 Diesen wollte Paulus lassen mit sich ziehen und nahm und beschnitt ihn um der Juden willen, die an demselbigen Ort waren; denn sie wußten alle, daß sein Vater war ein Grieche gewesen.

4 Als sie aber durch die Städte zogen, überantworteten sie ihnen, zu halten den Spruch, welcher von den Aposteln und den Ältesten zu Jerusalem beschlossen war.

5 Da wurden die Gemeinden im Glauben befestiget und nahmen zu an der Zahl täglich.

6 Da sie aber durch Phrygien und das Land Galatien zogen, ward ihnen gewehret von dem Heiligen Geist, zu reden das Wort in Asien.

7 Als sie aber kamen an Mysien, versuchten sie, durch Bithynien zu reisen; und der Geist ließ es ihnen nicht zu.

8 Da sie aber an Mysien vorüberzogen, kamen sie hinab gen Troas.

9 Und Paulus erschien ein Gesicht bei der Nacht; das war ein Mann aus Mazedonien, der stund und bat ihn und sprach: Komm hernieder nach Mazedonien und hilf uns!

10 Als er aber das Gesicht gesehen hatte, da trachteten wir alsobald zu reisen nach Mazedonien, gewiß, daß uns der HErr dahin berufen hätte, ihnen das Evangelium zu predigen.

11 Da fuhren wir aus von Troas, und stracks Laufs kamen wir gen Samothrazien, des andern Tages gen Neapolis

12 und von dannen gen Philippi, welches ist die Hauptstadt des Landes Mazedonien und eine Freistadt. Wir hatten aber in dieser Stadt unser Wesen etliche Tage.

13 Am Tage des Sabbats gingen wir hinaus vor die Stadt an das Wasser, da man pflegte zu beten, und setzten uns und redeten zu den Weibern, die da zusammenkamen.

14 Und ein gottesfürchtig Weib mit Namen Lydia, eine Purpurkrämerin aus der Stadt der Thyatirer, hörete zu; welcher tat der HErr das Herz auf, daß sie darauf achthatte, was von Paulus geredet ward.

15 Als sie aber und ihr Haus getauft ward, ermahnete sie uns und sprach: So ihr mich achtet, daß ich gläubig bin an den HErrn, so kommet in mein Haus und bleibet allda. Und sie zwang uns.

16 Es geschah aber, da wir zu dem Gebet gingen, daß eine Magd uns begegnete, die hatte einen Wahrsagergeist und trug ihren Herren viel Genieß zu mit Wahrsagen.

17 Dieselbige folgte allenthalben Paulus und uns nach, schrie und sprach: Diese Menschen sind Knechte Gottes, des Allerhöchsten, die euch den Weg der Seligkeit verkündigen!

18 Solches tat sie manchen Tag. Paulus aber tat das weh, und wandte sich um und sprach zu dem Geist: Ich gebiete dir in dem Namen JEsu Christi, daß du von ihr ausfahrest! Und er fuhr aus zu derselbigen Stunde.

19 Da aber ihre Herren sahen, daß die Hoffnung ihres Genießes war ausgefahren, nahmen sie Paulus und Silas, zogen sie auf den Markt vor die Obersten

20 und führeten sie zu den Hauptleuten und sprachen: Diese Menschen machen unsere Stadt irre und sind Juden

21 und verkündigen eine Weise, welche uns nicht ziemet anzunehmen noch zu tun, weil wir Römer sind.

22 Und das Volk ward erregt wider sie. Und die Hauptleute ließen ihnen die Kleider abreißen und hießen sie stäupen.

23 Und da sie sie wohl gestäupet hatten, warfen sie sie ins Gefängnis und geboten dem Kerkermeister, daß er sie wohl bewahrete.

24 Der nahm solch Gebot an und warf sie in das innerste Gefängnis und legte ihre Füße in den Stock.

25 Um die Mitternacht aber beteten Paulus und Silas und lobeten GOtt. Und es höreten sie die Gefangenen.

26 Schnell aber ward ein großes Erdbeben, also daß sich bewegeten die Grundfesten des Gefängnisses. Und von Stund‘ an wurden alle Türen aufgetan und aller Bande los.

27 Als aber der Kerkermeister aus dem Schlafe fuhr und sah die Türen des Gefängnisses aufgetan, zog er das Schwert aus und wollte sich selbst erwürgen; denn er meinete, die Gefangenen wären entflohen.

28 Paulus aber rief laut und sprach: Tue dir nichts Übles; denn wir sind alle hier.

29 Er forderte aber ein Licht und sprang hinein und ward zitternd und fiel Paulus und Silas zu den Füßen

30 und führete sie heraus und sprach: Liebe Herren, was soll ich tun, daß ich selig werde?

31 Sie sprachen:. Glaube an den HErrn JEsum Christum, so wirst du und dein Haus selig.

32 Und sie sagten ihm das Wort des HErrn und allen, die in seinem Hause waren.

33 Und er nahm sie zu sich in derselbigen Stunde der Nacht und wusch ihnen die Striemen ab; und er ließ sich taufen und alle die Seinen alsobald.

34 Und führete sie in sein Haus und setzte ihnen einen Tisch und freuete sich mit seinem ganzen Hause, daß er an GOtt gläubig worden war.

35 Und da es Tag ward, sandten die Hauptleute Stadtdiener und sprachen: Laß die Menschen gehen!

36 Und der Kerkermeister verkündigte diese Rede Paulus: Die Hauptleute haben hergesandt, daß ihr los sein sollt. Nun ziehet aus und gehet hin mit Frieden.

37 Paulus aber sprach zu ihnen: Sie haben uns ohne Recht und Urteil öffentlich gestäupet, die wir doch Römer sind, und in das Gefängnis geworfen und sollten uns nun heimlich ausstoßen? Nicht also, sondern lasset sie selbst kommen und uns hinausführen.

38 Die Stadtdiener verkündigten diese Worte den Hauptleuten; und sie fürchteten sich, da sie höreten, daß sie Römer wären,

39 und kamen und ermahneten sie und führeten sie heraus und baten sie, daß sie auszögen aus der Stadt.

40 Da gingen sie aus dem Gefängnis und gingen zu der Lydia. Und da sie die Brüder gesehen hatten und getröstet, zogen sie aus.

1 Ja ta saabus Derbesse ja Lüstrasse. Ja vaata, seal oli üks jünger, Timoteos nimi, uskliku juudi naise poeg; aga ta isa oli kreeklane.

2 Sellele andsid Lüstras ja Ikoonionis olijad vennad hea tunnistuse.

3 Teda tahtis Paulus enesele saatjaks teele. Ja ta võttis ning lõikas ta ümber juutide pärast, kes olid neis paigus; sest nad teadsid kõik, et tema isa oli kreeklane.

4 Aga kui nad käisid linnast linna, käskisid nad usklikke pidada neid seadmisi, mis Apostlid ja vanemad Jeruusalemmas olid otsustanud.

5 Siis kinnitati kogudusi usus ja liikmete arv kasvas päev-päevalt.

6 Ja nemad käisid läbi Früügia- ja Galaatiamaa, sest Püha Vaim oli neid keelanud sõna rääkimast Aasias.

7 Jõudes Müüsiani üritasid nad matkata Bitüüniasse, kuid Jeesuse Vaim ei lasknud neid mitte.

8 Siis nad läksid mööda Müüsiast ja tulid alla Troasse.

9 Ja Paulus nägi öösel nägemuse: Makedoonia mees seisis ja palus teda ning ütles: „Tule alla Makedooniasse ja aita meid!"

10 Kui ta seda nägemust oli näinud, siis me püüdsime kohe välja minna Makedooniasse ja me olime julged selles, et Issand meid oli kutsunud neile Evangeeliumi kuulutama.

11 Me läksime Troast teele ja tulime otsekohe Samotraakesse ja järgmisel päeval Neapolisse

12 ja sealt Filipisse, mis on esimesi linnu tolles Makedoonia osas, asulinn. Sinna linna me jäime peatama mõneks päevaks.

13 Ja hingamispäeval me läksime linnast välja jõe äärde, kus neil oli kombeks käia palvusel, ja istusime maha ning kõnelesime naistele, kes olid kokku tulnud.

14 Ja ka üks jumalakartlik naine, nimega Lüüdia, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas jutlust. Tema südame avas Issand, et ta pani tähele seda, mida Paulus rääkis.

15 Aga kui tema ja ta pere olid ristitud, palus ta meid ning ütles: „Kui te arvate, et ma olen saanud usklikuks Issandasse, siis tulge mu kotta ja jääge sinna!" Ja ta käis meile peale.

16 Aga sündis, kui me läksime palvusele, et meile tuli vastu tüdruk, kellel oli lausuja vaim. See tõi oma isandaile palju kasu lausumisega.

17 Tema tuli Paulusele ja meile järele, kisendas ning ütles: „Need inimesed on Kõigekõrgema Jumala sulased, kes teile kuulutavad õndsuse teed!"

18 Ja seda ta tegi mitu päeva. Aga Paulusel oli sellepärast meel haige, ja ta pöördus ümber ning ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesuse Kristuse nimel välja minna tema seest!" Ja vaim läks välja samal tunnil.

19 Aga kui tüdruku isandad nägid, et nende kasu lootus oli lõppenud, võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ja vedasid nad turule ülemate juurde.

20 Ja nad viisid nad pealikute ette ning ütlesid: „Need inimesed teevad meie linna rahutuks ja nad on juudid!

21 Nad kuulutavad kombeid, mida meil kui roomlasil ei sünni vastu võtta ega täita!"

22 Ja rahvas tõusis nende vastu. Ja pealikud käskisid kiskuda nende riided seljast ja neid vitstega peksta.

23 Ja kui nad neile olid palju hoope andnud, viskasid nad nemad vanglasse ja käskisid vangihoidjal neid hoolsasti valvata.

24 Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta nad kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku.

25 Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid.

26 Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsesid valla.

27 Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud.

28 Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: „Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!"

29 Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha,

30 tõi nad ka välja ning ütles: „Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?"

31 Aga nemad ütlesid: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad õndsaks sina ja su pere!"

32 Ja nad kuulutasid temale Issanda sõna ja kõigile, kes olid tema kojas.

33 Tema võttis nad sel öötunnil enese juurde ja pesi nende haavad. Ja ta ristiti sedamaid ja kõik tema pere.

34 Siis ta viis nad oma kotta, tõi toitu lauale ja oli väga rõõmus, et ta kogu oma perega oli saanud usklikuks Jumalasse.

35 Kui valgeks läks, läkitasid pealikud kohtusulased ütlema: „Lase need inimesed lahti!"

36 Siis vangihoidja teatas need sõnad Paulusele, öeldes: „Pealikud on siia läkitanud sõna, et teid tuleb lahti lasta; seepärast väljuge nüüd ja minge rahuga!"

37 Aga Paulus ütles neile: „Nad on meid avalikult peksnud ilma kohut mõistmata, ja me oleme Rooma kodanikud; nad on meid heitnud vangitorni ja nüüd nad tahavad meid salaja välja lükata. Nõnda ei tohi olla! Vaid tulgu nad ise ja saatku meid välja!"

38 Kohtusulased teatasid need sõnad pealikuile. Need lõid kartma, kui nad kuulsid neid Rooma kodanikud olevat.

39 Ja nad tulid ning rääkisid nendega lahkesti, tõid nad välja vangist ja palusid neid linnast ära minna.

40 Siis nad tulid vanglast välja ja läksid Lüüdia juurde. Ja kui nad olid vendi näinud, siis nad kinnitasid neid ja läksid ära.