1 Da hub Jakob seine Füße auf und ging in das Land, das gegen Morgen liegt,

2 und sah sich um, und siehe, da war ein Brunnen auf dem Felde; und siehe, drei Herden Schafe lagen dabei, denn von dem Brunnen pflegten sie die Herden zu tränken, und lag ein großer Stein vor dem Loch des Brunnens.

3 Und sie pflegten die Herden alle daselbst zu versammeln und den Stein von dem Brunnenloch zu wälzen und die Schafe zu tränken, und taten alsdann den Stein wieder vor das Loch an seine Stätte.

4 Und Jakob sprach zu ihnen: Lieben Brüder, wo seid ihr her? Sie antworteten: Wir sind von Haran.

5 Er sprach zu ihnen: Kennet ihr auch Laban, den Sohn Nahors? Sie antworteten: Wir kennen ihn wohl.

6 Er sprach: Gehet es ihm auch wohl? Sie antworteten: Es gehet ihm wohl; und siehe, da kommt seine Tochter Rahel mit den Schafen.

7 Er sprach: Es ist noch hoch Tag und ist noch nicht Zeit, das Vieh einzutreiben; tränket die Schafe und gehet hin und weidet sie.

8 Sie antworteten: Wir können nicht, bis daß alle Herden zusammengebracht werden, und wir den Stein von des Brunnens Loch wälzen und also die Schafe tränken.

9 Als er noch mit ihnen redete, kam Rahel mit den Schafen ihres Vaters, denn sie hütete der Schafe.

10 Da aber Jakob sah Rahel, die Tochter Labans, seiner Mutter Bruders, und die Schafe Labans, seiner Mutter Bruders, trat er hinzu und wälzte den Stein von dem Loch des Brunnens und tränkte die Schafe Labans, seiner Mutter Bruders.

11 Und küssete Rahel und weinete laut

12 und sagte ihr an, daß er ihres Vaters Bruder wäre und Rebekkas Sohn. Da lief sie und sagte es ihrem Vater an.

13 Da aber Laban hörete von Jakob, seiner Schwester Sohn, lief er ihm entgegen und herzete und küssete ihn und führete ihn in sein Haus. Da erzählete er dem Laban alle diese Sache.

14 Da sprach Laban zu ihm: Wohlan, du bist mein Bein und Fleisch. Und da er nun einen Mond lang bei ihm gewesen war,

15 sprach Laban zu Jakob: Wiewohl du mein Bruder bist, solltest du mir darum umsonst dienen? Sage an, was soll dein Lohn sein?

16 Laban aber hatte zwo Töchter: die älteste hieß Lea, und die jüngste hieß Rahel.

17 Aber Lea hatte ein blödes Gesicht; Rahel war hübsch und schön.

18 Und Jakob gewann die Rahel lieb und sprach: Ich will dir sieben Jahre um Rahel, deine jüngste Tochter, dienen.

19 Laban antwortete: Es ist besser, ich gebe sie dir denn einem andern; bleibe bei mir.

20 Also dienete Jakob um Rahel sieben Jahre, und deuchten ihn, als wären es einzelne Tage, so lieb hatte er sie.

21 Und Jakob sprach zu Laban: Gib mir nun mein Weib; denn die Zeit ist hie, daß ich beiliege.

22 Da lud Laban alle Leute des Orts und machte ein Hochzeitsmahl.

23 Des Abends aber nahm er seine Tochter Lea und brachte sie zu ihm hinein; und er lag bei ihr.

24 Und Laban gab seiner Tochter Lea seine Magd Silpa zur Magd.

25 Des Morgens aber siehe, da war es Lea. Und er sprach zu Laban: Warum hast du mir das getan? Habe ich dir nicht um Rahel gedienet? Warum hast du mich denn betrogen?

26 Laban antwortete: Es ist nicht Sitte in unserm Lande, daß man die jüngste ausgebe vor der ältesten.

27 Halte mit dieser die Woche aus, so will ich dir diese auch geben um den Dienst, den du bei mir noch andere sieben Jahre dienen sollst.

28 Jakob tat also und hielt die Woche aus. Da gab ihm Laban Rahel, seine Tochter, zum Weibe.

29 Und gab seiner Tochter Rahel seine Magd Bilha zur Magd.

30 Also lag er auch bei mit Rahel und hatte Rahel lieber denn Lea; und dienete bei ihm fürder die andern sieben Jahre.

31 Da aber der HErr sah, daß Lea unwert war, machte er sie fruchtbar und Rahel unfruchtbar.

32 Und Lea ward schwanger und gebar einen Sohn; den hieß sie Ruben und sprach: Der HErr hat angesehen mein Elend; nun wird mich mein Mann lieb haben.

33 Und ward abermal schwanger und gebar einen Sohn und sprach: Der HErr hat gehöret, daß ich unwert bin, und hat mir diesen auch gegeben. Und hieß ihn Simeon.

34 Abermal ward sie schwanger und gebar einen Sohn und sprach: Nun wird sich mein Mann wieder zu mir tun, denn ich habe ihm drei Söhne geboren. Darum hieß sie ihn Levi.

35 Zum vierten ward sie schwanger und gebar einen Sohn und sprach: Nun will ich dem HErrn danken. Darum hieß sie ihn Juda. Und hörte auf Kinder zu gebären.

1 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale.

2 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev! Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm pudulojuste karja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi.

3 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti pudulojuseid ja seati kivi tagasi paika kaevu suule.

4 Ja Jaakob küsis neilt: „Vennad, kust te olete?" Ja nad vastasid: „Me oleme Haaranist."

5 Siis ta küsis neilt: „Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?" Ja nad vastasid: „Tunneme küll!"

6 Ta küsis neilt: „Kuidas ta käsi käib?" Ja nad vastasid: „Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel pudulojustega!"

7 Ta ütles: „Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke pudulojuseid ja minge söötke neid!"

8 Aga nad vastasid: „Me ei saa enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota pudulojuseid."

9 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa pudulojustega, sest ta oli neid hoidmas.

10 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart ja oma ema venna Laabani pudulojuseid, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani pudulojuseid.

11 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis.

12 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale.

13 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud.

14 Siis ütles Laaban temale: „Sa oled tõesti minu luu ja liha!" Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.

15 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!"

16 Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel.

17 Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega.

18 Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: „Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!"

19 Laaban vastas: „Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde."

20 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas.

21 Siis Jaakob ütles Laabanile: „Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!"

22 Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo.

23 Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde.

24 Ja Laaban andis oma ümmardaja Silpa oma tütrele Leale ümmardajaks.

25 Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: „Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?"

26 Aga Laaban vastas: „Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat!

27 Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!"

28 Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.

29 Ja Laaban andis oma ümmardaja Billa oma tütrele Raahelile ümmardajaks.

30 Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Leat; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat.

31 Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu.

32 Ja Lea sai käima peale ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: „Issand on mu alandust näinud! Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!"

33 Ja ta sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Issand on kuulnud, et mind hüljati! Seepärast on ta mulle ka selle andnud!" Ja ta pani temale nimeks Siimeon.

34 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!" Seepärast pandi sellele nimeks Leevi.

35 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd ma kiidan Issandat!" Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.