1 Da Rahel sah, daß sie dem Jakob nichts gebar, neidete sie ihre Schwester und sprach zu Jakob: Schaffe mir Kinder! Wo nicht, so sterbe ich.
2 Jakob aber ward sehr zornig auf Rahel und sprach: Bin ich doch nicht GOtt, der dir deines Leibes Frucht nicht geben will.
3 Sie aber sprach: Siehe, da ist meine Magd Bilha; lege dich zu ihr, daß sie auf meinem Schoß gebäre, und ich doch durch sie erbauet werde.
4 Und sie gab ihm also Bilha, ihre Magd, zum Weibe; und Jakob legte sich zu ihr.
5 Also ward Bilha schwanger und gebar Jakob einen Sohn.
6 Da sprach Rahel: GOtt hat meine Sache gerichtet und meine Stimme erhöret und mir einen Sohn gegeben. Darum hieß sie ihn Dan.
7 Abermal ward Bilha, Rahels Magd, schwanger und gebar Jakob den andern Sohn.
8 Da sprach Rahel: GOtt hat es gewandt mit mir und meiner Schwester, und ich werde es ihr zuvortun. Und hieß ihn Naphthali.
9 Da nun Lea sah, daß sie aufgehöret hatte zu gebären, nahm sie ihre Magd Silpa und gab sie Jakob zum Weibe.
10 Also gebar Silpa, Leas Magd, Jakob einen Sohn.
11 Da sprach Lea: Rüstig! Und hieß ihn Gad.
12 Danach gebar Silpa, Leas Magd, Jakob den andern Sohn.
13 Da sprach Lea: Wohl mir, denn mich werden selig preisen die Töchter. Und hieß ihn Asser.
14 Ruben ging aus zur Zeit der Weizenernte und fand Dudaim auf dem Felde und brachte sie heim seiner Mutter Lea. Da sprach Rahel zu Lea: Gib mir der Dudaim deines Sohnes ein Teil.
15 Sie antwortete: Hast du nicht genug, daß du mir meinen Mann genommen hast, und willst auch die Dudaim meines Sohnes nehmen? Rahel sprach: Wohlan, laß ihn diese Nacht bei dir schlafen um die Dudaim deines Sohnes.
16 Da nun Jakob des Abends vom Felde kam, ging ihm Lea hinaus entgegen und sprach: Bei mir sollst du liegen; denn ich habe dich erkauft um die Dudaim meines Sohnes. Und er schlief die Nacht bei ihr.
17 Und GOtt erhörete Lea, und sie ward schwanger und gebar Jakob den fünften Sohn
18 und sprach: GOtt hat mir gelohnet, daß ich meine Magd meinem Manne gegeben habe. Und hieß ihn Isaschar.
19 Abermal ward Lea schwanger und gebar Jakob den sechsten Sohn;
20 und sprach: GOtt hat mich wohl beraten; nun wird mein Mann wieder bei mir wohnen, denn ich habe ihm sechs Söhne geboren. Und hieß ihn Sebulon.
21 Danach gebar sie eine Tochter, die hieß sie Dina.
22 Der HErr gedachte aber an Rahel und erhörte sie und machte sie fruchtbar.
23 Da ward sie schwanger und gebar einen Sohn und sprach: GOtt hat meine Schmach von mir genommen.
24 Und hieß ihn Joseph und sprach: Der HErr wolle mir noch einen Sohn dazu geben!
25 Da nun Rahel den Joseph geboren hatte, sprach Jakob zu Laban: Laß mich ziehen und reisen an meinen Ort und in mein Land.
26 Gib mir meine Weiber und meine Kinder, darum ich dir gedienet habe, daß ich ziehe; denn du weißest meinen Dienst, wie ich dir gedienet habe.
27 Laban sprach zu ihm: Laß mich Gnade vor deinen Augen finden. Ich spüre, daß mich der HErr segnet um deinetwillen.
28 Stimme den Lohn, den ich dir geben soll.
29 Er aber sprach zu ihm: Du weißest, wie ich dir gedienet habe, und was du für Vieh hattest unter mir.
30 Du hattest wenig, ehe ich herkam; nun aber ist‘s ausgebreitet in die Menge, und der HErr hat dich gesegnet durch meinen Fuß. Und nun, wann soll ich auch mein Haus versorgen?
31 Er aber sprach: Was soll ich dir denn geben? Jakob sprach: Du sollst mir nichts überall geben, sondern so du mir tun willst, das ich sage, so will ich wiederum weiden und hüten deiner Schafe.
32 Ich will heute durch alle deine Herde gehen und aussondern alle fleckichten und bunten Schafe und alle schwarzen Schafe unter den Lämmern und die bunten und fleckichten Ziegen. Was nun bunt und fleckicht fallen wird, das soll mein Lohn sein.
33 So wird mir meine Gerechtigkeit zeugen heute oder morgen, wenn es kommt, daß ich meinen Lohn von dir nehmen soll, also daß, was nicht fleckicht oder bunt oder nicht schwarz sein wird unter den Lämmern und Ziegen, das sei ein Diebstahl bei mir.
34 Da sprach Laban: Siehe da, es sei, wie du gesagt hast.
35 Und sonderte des Tages die sprenglichten und bunten Böcke und alle fleckichten und bunten Ziegen, wo nur was Weißes daran war, und alles, was schwarz war unter den Lämmern, und tat‘s unter die Hand seiner Kinder.
36 Und machte Raum dreier Tagereisen weit zwischen ihm und Jakob. Also weidete Jakob die übrige Herde Labans.
37 Jakob aber nahm Stäbe von grünen Pappelbäumen, Haseln und Kastanien und schälete weiße Streifen daran, daß an den Stäben das Weiße bloß ward,
38 und legte die Stäbe, die er geschälet hatte, in die Tränkrinnen vor die Herden, die da kommen mußten zu trinken, daß sie empfangen sollten, wenn sie zu trinken kämen.
39 Also empfingen die Herden über den Stäben und brachten sprenglichte, fleckichte und bunte.
40 Da schied Jakob die Lämmer und tat die abgesonderte Herde zu den fleckichten und schwarzen in der Herde Labans; und machte ihm eine eigene Herde, die tat er nicht zu der Herde Labans.
41 Wenn aber der Lauf der Frühlinger Herde war, legte er diese Stäbe an die Rinnen vor die Augen der Herde, daß sie über den Stäben empfingen.
42 Aber in der Spätlinger Lauf legte er sie nicht hinein. Also wurden die Spätlinge des Laban, aber die Frühlinge des Jakob.
43 Daher ward der Mann über die Maße reich, daß er viel Schafe, Mägde und Knechte, Kamele und Esel hatte.
1 Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!"
2 Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?"
3 Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!"
4 Ja ta andis temale naiseks oma ümmardaja Billa ning Jaakob heitis selle juurde.
5 Ja Billa sai käima peale ning tõi Jaakobile poja ilmale.
6 Siis ütles Raahel: „Jumal tegi mulle õigust! Ta kuulis ka mu häält ja andis mulle poja!" Seepärast ta pani temale nimeks Daan.
7 Ja Billa, Raaheli ümmardaja, sai taas käima peale ning tõi Jaakobile teise poja ilmale.
8 Siis ütles Raahel: „Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud!" Ja ta pani temale nimeks Naftali.
9 Kui Lea nägi, et ta oli lakanud sünnitamast, siis ta võttis oma ümmardaja Silpa ja andis selle Jaakobile naiseks.
10 Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile poja ilmale
11 ning Lea ütles: „Õnneks!" Ja ta pani temale nimeks Gaad.
12 Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile teise poja ilmale
13 ning Lea ütles: „Ma olen õnnelik! Tõesti, naised kiidavad mind õnnelikuks!" Ja ta pani temale nimeks Aaser.
14 Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: „Anna ka minule oma poja lemmemarju!"
15 Aga ta vastas temale: „Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!" Siis ütles Raahel: „Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!"
16 Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: „Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!" Ja tema magas sel ööl ta juures.
17 Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea sai käima peale ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale.
18 Ja Lea ütles: „Jumal tasus mulle, et ma andsin oma ümmardaja oma mehele!" Ja ta pani temale nimeks Issaskar.
19 Ja Lea sai taas käima peale ja tõi Jaakobile kuuenda poja ilmale.
20 Ja Lea ütles: „Jumal valmistas mulle ilusa kingituse! Nüüd mu mees hakkab mind sallima, sest ma olen temale kuus poega ilmale toonud!" Ja ta pani temale nimeks Sebulon.
21 Ja pärastpoole ta tõi tütre ilmale ning pani temale nimeks Diina.
22 Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa.
23 Ja ta sai käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Jumal võttis ära mu teotuse!"
24 Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: „Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!"
25 Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: „Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale!
26 Anna mu naised ja lapsed, kelle pärast ma sind olen teeninud, ja ma lähen, sest sa tead ju ise, kuidas ma sind olen teeninud!"
27 Ja Laaban vastas temale: „Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud!"
28 Ja ta ütles: „Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle!"
29 Siis ta vastas temale: „Sina tead ise, kuidas ma sind olen teeninud ja mis on saanud su karjast minu juures.
30 Sest pisut oli seda, mis sul oli enne mind. See on aga ohtrasti kasvanud ja Issand on sind õnnistanud minu sammude läbi. Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest!"
31 Siis ta küsis: „Mis ma sulle pean andma?" Ja Jaakob vastas: „Ära anna mulle midagi. Kui sa lubad mulle seda, siis ma karjatan ja hoian veelgi su pudulojuseid:
32 ma käin täna läbi kõik su pudulojused, lahutades neist kõik tähnilised ja kirjud uted ja kõik indlevad noored jäärad, samuti kirjud ja tähnilised kitsede hulgast. Need olgu siis mulle palgaks
33 ja mu õigus kostku minu eest tulevikus, kui sa tuled mu palka vaatama: kõik, kes ei ole tähnilised ja kirjud kitsede hulgas ja indlevad noorte jäärade hulgas, loetagu minu poolt varastatuiks!"
34 Ja Laaban vastas: „Hästi, sündigu tõesti su sõna järgi!"
35 Ja ta lahutas selsamal päeval keerdsabalised ja kirjud sikud ja kõik tähnilised ja kirjud kitsed, kõik, kellel oli valget küljes, ja kõik indlevad noored jäärad, andis need oma poegade hooleks
36 ning jättis kolme päeva tee enese ja Jaakobi vahele; Jaakob aga jäi karjatama Laabani ülejäänud pudulojuseid.
37 Ja Jaakob võttis enesele papli-, mandli- ja plataanipuu tooreid keppe ja kooris neile valged vöödid, paljastades keppide valge värvi.
38 Siis ta pani kooritud kepid pudulojuste ette rennidesse ja veekünadesse, kuhu pudulojused tulid jooma; ja joomas olles nad paaritusid.
39 Ja kui pudulojused keppide juures paaritusid, siis pudulojused sünnitasid tallesid: keerdsabalisi, tähnilisi ja kirjusid!
40 Ja Jaakob eraldas noored jäärad: ta pööras isaloomade pead keerdsabaliste poole ja kõigi indlevate poole Laabani pudulojuste hulgas. Nõnda tegi ta enesele eraldi karjad ega pannud neid Laabani pudulojuste sekka.
41 Ja iga kord, kui tugevamad pudulojused paaritusid, pani Jaakob kepid künadesse pudulojuste silme ette, et nad paarituksid keppide juures.
42 Aga kui pudulojused olid väetimad, siis ta ei pannud. Nõnda said väetid Laabanile ja tugevamad Jaakobile.
43 Ja mees kosus üpris väga ja tal oli palju pudulojuseid, ümmardajaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.