1 Des Morgens aber stund Laban frühe auf, küssete seine Kinder und Töchter und segnete sie; und zog hin und kam wieder an seinen Ort.
2 Jakob aber zog seinen Weg; und es begegneten ihm die Engel Gottes.
3 Und da er sie sah, sprach er: Es sind Gottes Heere; und hieß dieselbige Stätte Mahanaim.
4 Jakob aber schickte Boten vor ihm her zu seinem Bruder Esau ins Land Seir, in der Gegend Edom.
5 Und befahl ihnen und sprach: Also saget meinem Herrn Esau: Dein Knecht Jakob läßt dir sagen: Ich bin bis daher bei Laban lange außen gewesen
6 und habe Rinder und Esel, Schafe, Knechte und Mägde; und habe ausgesandt dir, meinem Herrn, anzusagen, daß ich Gnade vor deinen Augen fände.
7 Die Boten kamen wieder zu Jakob und sprachen: Wir kamen zu deinem Bruder Esau; und er zeucht dir auch entgegen mit vierhundert Mann.
8 Da fürchtete sich Jakob sehr, und ihm ward bange; und teilete das Volk, das bei ihm war, und die Schafe und die Rinder und die Kamele in zwei Heere.
9 Und sprach: So Esau kommt auf das eine Heer und schlägt es, so wird das übrige entrinnen.
10 Weiter sprach Jakob: GOtt meines Vaters Abraham und GOtt meines Vaters Isaak, HErr, der du zu mir gesagt hast: Zeuch wieder in dein Land und zu deiner Freundschaft, ich will dir wohltun:
11 ich bin geringe aller Barmherzigkeit und aller Treue, die du an deinem Knechte getan hast; denn ich hatte nicht mehr weder diesen Stab, da ich über diesen Jordan ging, und nun bin ich zwei Heere worden.
12 Errette mich von der Hand meines Bruders, von der Hand Esaus; denn ich fürchte mich vor ihm, daß er nicht komme und schlage mich, die Mütter samt den Kindern.
13 Du hast gesagt: Ich will dir wohltun und deinen Samen machen wie den Sand am Meer, den man nicht zählen kann vor der Menge.
14 Und er blieb die Nacht da und nahm von dem, das er vorhanden hatte, Geschenk seinem Bruder Esau:
15 zweihundert Ziegen, zwanzig Böcke, zweihundert Schafe, zwanzig Widder
16 und dreißig säugende Kamele mit ihren Füllen, vierzig Kühe und zehn Farren, zwanzig Eselinnen mit zehn Füllen;
17 und tat sie unter die Hand seiner Knechte, je eine Herde besonders, und sprach zu ihnen: Gehet vor mir hin und lasset Raum zwischen einer Herde nach der andern.
18 Und gebot dem ersten und sprach: Wenn dir mein Bruder Esau begegnet und dich fraget: Wem gehörest du an? und wo willst du hin? und wes ist‘s, das du vor dir treibest?
19 sollst du sagen: Es gehöret deinem Knechte Jakob zu, der sendet Geschenk seinem Herrn Esau und zeucht hinter uns hernach.
20 Also gebot er auch dem andern und dem dritten und allen, die den Herden nachgingen, und sprach: Wie ich euch gesagt habe, so saget zu Esau, wenn ihr ihm begegnet,
21 und saget ja auch: Siehe, dein Knecht Jakob ist hinter uns. Denn er gedachte, ich will ihn versöhnen mit dem Geschenk, das vor mir hergehet; danach will ich ihn sehen, vielleicht wird er mich annehmen.
22 Also ging das Geschenk vor ihm her, aber er blieb dieselbe Nacht beim Heer.
23 Und stund auf in der Nacht und nahm seine zwei Weiber und die zwo Mägde und seine elf Kinder und zog an die Furt Jabbok,
24 nahm sie und führete sie über das Wasser, daß hinüberkam, was er hatte;
25 und blieb allein. Da rang ein Mann mit ihm, bis die Morgenröte anbrach.
26 Und da er sah, daß er ihn nicht übermochte, rührete er das Gelenk seiner Hüfte an; und das Gelenk seiner Hüfte ward über dem Ringen mit ihm verrenkt.
27 Und er sprach: Laß mich gehen, denn die Morgenröte bricht an. Aber er antwortete: Ich lasse dich nicht, du segnest mich denn.
28 Er sprach: Wie heißest du? Er antwortete: Jakob.
29 Er sprach: Du sollst nicht mehr Jakob heißen, sondern Israel. Denn du hast mit GOtt und mit Menschen gekämpft und bist obgelegen.
30 Und Jakob fragte ihn und sprach: Sage doch, wie heißest du? Er aber sprach: Warum fragest du, wie ich heiße? Und er segnete ihn daselbst.
31 Und Jakob hieß die Stätte Pniel; denn ich habe GOtt von Angesicht gesehen, und meine Seele ist genesen.
32 Und als er vor Pniel überkam, ging ihm die Sonne auf; und er hinkte an seiner Hüfte.
33 Daher essen die Kinder Israel keine Spannader auf dem Gelenk der Hüfte bis auf den heutigen Tag, darum daß die Spannader an dem Gelenk der Hüfte Jakobs gerühret ward.
1 Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.
2 Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala Inglid.
3 Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: „See on Jumala leer!" Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.
4 Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi
5 ja andis neile käsu, öeldes nõnda: „Öelge mu isandale Eesavile: nõnda ütleb su sulane Jaakob: ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.
6 Mul on härgi, eesleid, pudulojuseid, sulaseid ja ümmardajaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida!"
7 Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu ühes neljasaja mehega!"
8 Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes ühes temaga oli, samuti pudulojused, veised ja kaamelid, kahte leeri,
9 sest ta mõtles: kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb!
10 Ja Jaakob ütles: „Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, Kes mulle ütlesid: mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis Ma teen sulle head!
11 Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud! Sest kepp käes ma läksin üle selle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri!
12 Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha ühes emade ja lastega!
13 Sina Ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!"
14 Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks
15 kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,
16 kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.
17 Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: „Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!"
18 Ja ta käskis esimest, öeldes: „Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?
19 Siis vasta: need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!"
20 Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: „Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!
21 Ja öelge ka: vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!" Sest ta mõtles: ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.
22 Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.
23 Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad ümmardajad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.
24 Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle kõik, mis tal oli.
25 Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks Mees temaga, kuni hakkas koitma!
26 Aga kui See nägi, et Ta ei saanud võimust tema üle, siis Ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles Temaga.
27 Ja Mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!" Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui Sa mind ei õnnista!"
28 Siis Ta küsis temalt: „Mis su nimi on?" Ja ta vastas: „Jaakob!"
29 Seepeale ütles Tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!"
30 Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle Oma nimi!" Aga Ta vastas: „Miks sa Mu nime küsid?" Ja Ta õnnistas teda seal.
31 Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!"
32 Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks. [ (Genesis 32:33) Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal. ]