1 Na Haimona Pita, he pononga, a he apotoro na Ihu Karaiti, ki te hunga kua whiwhi tahi nei tatou ki te whakapono utu nui, i runga o te tika o to tatou Atua, o Ihu Karaiti, o te Kaiwhakaora.

2 Kia whakanuia te aroha noa me te rangimarie ki a koutou, i runga i te matauranga ki te Atua, ki a Ihu hoki, ki to tatou Ariki.

3 Kua homai na hoki e tona kaha Atua ki a tatou nga mea katoa mo te ora, mo te karakia pai, i te mea ka matau nei ki te Kaikaranga i a tatou i runga i te kororia, i te pai:

4 Na enei hoki i riro mai ai i a tatou nga kupu whakaari, he mea nui whakaharahara, he mea utu nui; ma enei hoki koutou ka whiwhi ai ki te ahua Atua, i a koutou ka mawhiti nei i te pirau i te ao, ara i to te hiahia.

5 Ma reira nei hoki, me whakapau rawa to koutou uaua, honoa iho ano te pai ki runga ki to koutou whakapono; ki runga hoki ki te pai ko te matauranga;

6 Ki runga ki te matauranga ko te pehi o te hiahia; ki runga ki te pehi o te hiahia ko te manawanui; ki runga ki te manawanui ko te karakia pai;

7 Ki runga ki te karakia pai ko te atawhai ki nga teina; ki runga ki te atawhai ki nga teina ko te aroha.

8 Ki te mea hoki kei a koutou enei mea, ki te nui haere hoki, ka meinga koutou kia kaua e mangere, kia kaua e huakore i runga i te matauranga ki to tatou Ariki, ki a Ihu Karaiti.

9 Ko te tangata hoki kahore nei i a ia enei mea, he matapo, he atarua, kua wareware ki te horoinga o ona hara o mua.

10 Mo konei, e oku teina, kia puta to koutou uaua ki te whakapumau i to koutou karangatanga, i to koutou whiriwhiringa: ki te penei hoki ta koutou mahi e kore rawa koutou e tapepa:

11 Penei hoki ka whiwhi nui koutou ki te huarahi tomo atu ki te rangatiratanga mutungakore o to tatou Ariki, ara o te Kaiwhakaora, o Ihu Karaiti.

12 Mo reira ano e kore ahau e mangere ki te whakamahara tonu i a koutou ki enei mea, e matau ana raia koutou, kua oti ano te whakau ki runga ki te mea pono, kei a koutou na.

13 Ki toku whakaaro hoki, i ahau e noho ana i tenei tapenakara, he mea tika ano kia whakaoho ahau i a koutou, kia whakamahara;

14 E mohio ana hoki ahau e kore e wheau ka mahue tenei tapenakara oku, ka pera ano me ta to tatou Ariki, me ta Ihu Karaiti, i whakakite mai ai ki ahau.

15 Ka puta ano hoki toku uaua kia mau tonu to koutou mahara ki enei mea i muri i toku matenga.

16 Ehara hoki i te mea he whai ta matou i nga kupu i totoa e te whakaaro tinihanga, i te whakapuakanga o te kaha, o te haerenga mai o to tatou Ariki, o Ihu Karaiti ki a koutou; engari he kaititiro ano matou ki tona nui.

17 I riro hoki ia ia he honore, he kororia na te Atua Matua, i te putanga mai o taua reo ki a ia i roto i te kororia nui rawa, Ko taku Tama tenei i aroha ai, ko taku i ahuareka ai.

18 I rongo ano matou ki tenei reo e puta mai ana i te rangi, i a matou i tona taha i runga i te maunga tapu.

19 Katahi ka u rawa te kupu poropiti ki a tatou inaianei; pai tonu ki te anga to koutou whakaaro ki reira, he rama hoki e tiaho ana i te wahi pouri, kia puao ra ano te ra, kia ara ra ano te whetu o te ata i roto i o koutou ngakau:

20 Kia mohio hoki i te tuatahi, kahore he poropititanga o te karaipiture nona ake ona tikanga.

21 Ehara hoki i te mea na te whakaaro o te tangata i puta mai ai te poropititanga i mua, engari he mea whakamahara na te Wairua Tapu i korero ai nga tangata tapu a te Atua.

1 Simon Pierre, serviteur et apôtre de Jésus-Christ, à ceux qui ont eu en partage une foi du même prix que la nôtre, dans la justice de notre Dieu et Sauveur, JÉSUS-CHRIST.

2 La grâce et la paix vous soient multipliées, dans la connaissance de Jésus, notre Dieu et Seigneur.

3 Comme sa divine puissance nous a donné tout ce qui regarde la vie et le dévouement, par la connaissance de celui qui nous a appelés à renaître en sa gloire et son efficacité;

4 Par lesquelles nous ont été données les très grandes et précieuses promesses, afin que par leur moyen vous soyez participants de la nature divine, en fuyant la corruption qui règne dans le monde par la convoitise;

5 Ainsi, y apportant tout votre zèle, ajoutez à votre foi l'efficacité, et à l'efficacité la connaissance;

6 Et à la connaissance la modération; et à la modération la résistance; et à la résistance la bienséance;

7 Et à la bienséance la générosité fraternel; et à la générosité fraternel la charité.

8 Car si ces choses sont en vous, et y abondent, elles ne vous laisseront ni inactifs, ni improductifs dans la connaissance de notre Seigneur Jésus-Christ.

9 Mais celui en qui ces choses ne se trouvent point, est aveugle, sa perception est superficielle, et il a oublié la purification de ses anciens péchés.

10 C'est pourquoi, frères, appliquez-vous d'autant plus à affermir votre appel à renaître et votre élection au salut; car en faisant cela, vous ne broncherez jamais;

11 Et ainsi l'entrée dans le royaume éternel de notre Seigneur et Sauveur Jésus-Christ vous sera pleinement assurée.

12 C'est pourquoi, je ne négligerai pas de vous rappeler sans cesse ces choses, quoique vous les sachiez et que vous soyez affermis dans la vérité présente.

13 Et je crois qu'il est juste, aussi longtemps que je suis dans cette tente, de vous réveiller par mes avertissements,

14 Sachant que je quitterai bientôt cette tente, comme notre Seigneur Jésus-Christ me l'a fait connaître.

15 Mais j'aurai soin qu'après mon départ vous puissiez toujours vous souvenir de ces choses.

16 Car ce n'est point en suivant des imaginations conçues avec subtilité, que nous vous avons fait connaître la puissance et la venue de notre Seigneur Jésus-Christ; mais c'est après avoir vu de nos propres yeux sa majesté.

17 Car il a reçu de Dieu le Père honneur et gloire, lorsque cette voix lui a été adressée par la Gloire suprême: Celui-ci est mon Fils bien-aimé, en qui j'ai mis toute ma satisfaction.

18 Et nous avons entendu cette voix venue du ciel, lorsque nous avons été avec lui sur la sainte montagne.

19 Nous avons aussi une parole de prophétie qui est assurée davantage, et à laquelle vous faites bien de vous attacher, comme à une lampe qui brillait dans un lieu sombre, jusqu'à ce que le jour resplendît et que l'étoile du matin surgisse de vos cœurs;

20 Sachez tout d'abord ceci, que nulle prophétie de l'Écriture ne vient d'une interprétation particulière.

21 Car la prophétie n'a point été apportée autrefois par la volonté humaine; mais les saints hommes de Dieu, étant entraînés par le Saint-Esprit, ont parlé.