1 Koia ahau, ta te Ariki herehere, ka whakahau nei i a koutou kia rite ta koutou haere ki te karangatanga i karangatia ai koutou,
2 Kia papaku rawa te ngakau, kia mahaki, kia manawanui, kia ata hanga tetahi ki tetahi, i runga i te aroha;
3 Me whai kia mau te kotahitanga o te Wairua, he mea paihere na te rangimarie.
4 Kotahi tonu te tinana, kotahi te Wairua, pera hoki me to koutou karangatanga, kotahi tonu te mea o to koutou karangatanga hei tumanakotanga atu;
5 Kotahi Ariki, kotahi whakapono, kotahi iriiri,
6 Kotahi Atua, ko te Matua o nga mea katoa, kei runga nei ia i nga mea katoa, puta noa ia i nga mea katoa, kei roto hoki i te katoa.
7 Kua oti ia te aroha noa te homai ki tenei, ki tenei, o tatou, i runga i te mehua o ta te Karaiti homaitanga.
8 Na reira hoki ia i mea ai, I tona kakenga ki runga, whakaraua ana e ia nga whakarau, a hoatu mea ana ia ma nga tangata.
9 Na ko tenei, I kake ia ki runga i te aha, mehemea kahore ia i matua heke ki nga wahi o raro rawa o te whenua?
10 Tera i heke ra, ko ia ano i kake atu nei ki runga ake i nga rangi katoa, kia ki ai nga mea katoa i a ia.
11 A homai ana e ia ko etahi hei apotoro; ko etahi hei poropiti; ko etahi hei kaikauwhau i te rongopai; ko etahi hei hepara, hei kaiwhakaako;
12 Kia tino rite ai te hunga tapu mo te mahi minita, mo te hanga i te whare, ara i te tinana o te Karaiti:
13 Kia tae katoa ra ano tatou ki te kotahitanga o te whakapono, o te matauranga hoki ki te Tama a te Atua, kia tino tangata, kia eke ki te mehua o te tino kaumatuatanga e tutuki ai ki to te Karaiti:
14 Kia mutu ai to tatou tamarikitanga, te akina, te kahakahakina e nga hau katoa o te whakaako, he whakawiringa ke na te tangata, he maminga, he whakapohehe;
15 Engari kia korero pono ai i runga i te aroha, kia tupu ai tatou ki roto ki a ia i nga mea katoa, ko te nei ia, ko te Karaiti:
16 Nona nei te tinana katoa, he mea whakapiri marie, he mea ata hono e nga meatanga a nga hononga katoa, whakarite rawa ki te nui o te mahinga a ia wahi, a ia wahi, e mea ana i te tinana kia neke ake, hei whare e hanga ana i a ia i runga i te aroha.
17 Na ko taku tenei e ki nei, e whakaatu nei i roto i te Ariki, kia kati ta koutou haere pera me era atu Tauiwi, e haere nei i roto i te whakahihi o to ratou hinengaro,
18 Kua oti nei te whakapouri o ratou whakaaro, kua tangata ke ki to te Atua ora, i te kuware o roto i a ratou, he pakeke hoki no o ratou ngakau:
19 Kahore o ratou ohoohonga, a tukua ana ratou e ratou ano ki te hiahia taikaha; riro pu ratou ki te mahi i nga mea poke katoa.
20 Ko koutou ia kihai i pera to koutou ako i a te Karaiti;
21 Ki te mea kua rongo koutou ki a ia, kua whakaakona e ia ki nga mea e rite ana ki te pono i roto i a Ihu:
22 Kia whakarerea e koutou te tangata tawhito, he ahua no to koutou whakahaere o mua; he mea pirau nei hoki ia i runga i nga hiahia tinihanga;
23 Kia whakahoutia te wairua o to koutou hinengaro;
24 Kia kakahuria iho hoki ki a koutou te tangata hou, no ta te Atua nei te hanganga i runga i te tika, i te tapu o te pono.
25 Heoi whakarerea atu te teka; kia pono te korero ki tona hoa, ki ona hoa: he wahi hoki tatou tetahi no tetahi.
26 Kia riri, a kaua e hara: kei toene te ra ki to koutou riri:
27 Kaua hoki tetahi wahi e tukua ki te rewera.
28 Ko te tangata tahae, me whakamutu tana tahae: engari me mahi, ko ona ringa ano hei mahi i te mea pai, kia whai rawa ai ia hei hoatutanga mana ki te rawakore.
29 Kei puta tetahi kupu kino i o koutou mangai, engari hei te mea e tau ana hei hanga i te pai, kia whiwhi ai ki te pai nga tangata e rongo ana.
30 Kaua hoki e whakapouritia te Wairua Tapu o te Atua, nana nei koutou i hiri mo te ra o te whakaoranga.
31 Kia wehea rawatia atu i roto i a koutou te nanakia, te riri, te aritarita, te ngaungau, te korero kino, me te mauahara katoa:
32 Kia ngawari to koutou tikanga tetahi ki tetahi, kia pai te ngakau, me te hohou roa iho i te rongo tetahi ki tetahi, kia pera ano me te Atua i hohou nei i te rongo ki a koutou i roto i a te Karaiti.
1 Je vous exhorte donc, moi le prisonnier du Seigneur, à vous conduire d'une manière digne de l'appel efficace par lequel vous avez été convoqué,
2 En toute humilité et douceur, avec tolérance, vous supportant les uns les autres avec charité;
3 Vous appliquant à conserver l'unité de l'esprit, par le lien de la paix.
4 Il y a un seul corps et un seul Esprit, comme aussi vous êtes convoqués à une seule espérance, par votre appel à renaître.
5 Un seul Seigneur, une seule foi, un seul engagement;
6 Un seul Dieu et Père de tous, qui est au-dessus de tous, et par tous, et en vous tous.
7 Mais la grâce est donnée à chacun de nous, selon la mesure du don de Christ.
8 C'est pourquoi, il est dit: Étant élevé dans l'éminence, il a emmené en soumission la captivité, et il a distribué des dons aux hommes.
9 Or, que signifie: Il est élevé, si ce n'est qu'auparavant il s'était abaissé parmi les cas méprisés de la terre?
10 Celui qui s'est humilié, c'est le même qui est élevé au-dessus de tous les cieux, afin qu'il remplît toutes choses.
11 C'est aussi lui qui a établi les uns apôtres, les autres interprètes, les autres évangélistes, et les autres bergers et instructeurs;
12 Pour le perfectionnement des saints, pour l'œuvre du ministère de l'édification première du corps de Christ;
13 Jusqu'à ce que nous soyons tous parvenus à l'unité de la foi et de la connaissance du Fils de Dieu, à l'état d'homme fait, à la mesure de la pleine majesté de Christ;
14 Pour que nous ne soyons plus des petits enfants, flottants et emportés çà et là à tous vents de doctrine, par la tromperie des hommes, et par les pièges rusés avec lesquels ils veulent nous séduire subtilement;
15 Mais que, professant la vérité dans la charité, nous croissions en toutes choses dans celui qui est le Chef (la Tête), Christ;
16 De qui tout le corps, bien coordonné et étroitement uni, par l'assistance de toutes les jointures, tire son accroissement, selon la force assignée à chaque membre, afin qu'il soit édifié lui-même dans la charité.
17 Voici donc ce que je dis et que j'atteste de la part du Seigneur: Ne vous conduisez plus comme le reste des Gentils, qui suivent la vanité de leur raisonnement;
18 Ayant leur intelligence obscurcie, étant éloignés de la vie de Dieu, à cause de l'ignorance qui est en eux, à cause de l'endurcissement de leur cœur;
19 Ayant perdu tout sentiment, ils se sont abandonnés à la débauche, pour commettre toutes sortes d'impuretés, avec une ardeur insatiable.
20 Mais vous, ce n'est pas ainsi que vous avez appris à connaître Christ;
21 Au moins, si vous l'avez écouté, et si, selon la vérité qui est en Jésus, vous avez été instruits en lui,
22 A vous débarasser, pour ce qui est de votre conduite précédente, du vieil homme, qui se corrompt par les convoitises trompeuses;
23 A vous renouveler par l'Esprit dans votre entendement;
24 Et à vous revêtir du nouvel homme, créé à l'image de Dieu, dans la justice et la sainteté de la vérité.
25 C'est pourquoi, ayant supprimé le mensonge, que chacun parle selon la vérité à son prochain, car nous sommes membres les uns des autres.
26 Si vous vous mettez en colère, ne péchez point; que le soleil ne se couche point sur votre colère;
27 Et ne donnez point accès à l’accusateur.
28 Que celui qui dérobait ne dérobe plus; mais qu'il travaille plutôt de ses mains à quelque chose de bon, afin qu'il ait de quoi donner à celui qui est dans le besoin.
29 Qu'il ne sorte de votre bouche aucune mauvaise parole; mais que vos paroles soient propres à édifier efficacement, et qu'elles puissent administrer la grâce à ceux qui les entendent.
30 Et n'attristez point le Saint-Esprit de Dieu, par lequel vous avez été scellés pour le jour de la rédemption.
31 Que toute amertume, toute hostilité, toute colère, toute discorde, toute médisance soient bannies du milieu de vous, ainsi que toute méchanceté.
32 Mais soyez, les uns envers les autres, bons, miséricordieux, vous pardonnant les uns aux autres, comme Dieu vous a aussi pardonné en Christ.