1 Ko te poropititanga mo Moapa. He po kotahi ka ngaro a Ara o Moapa, a kore iho; he po ano hoki, ka ngaro a Kiri o Moapa, a kore iho.

2 Kua riro ia ki runga ki Paiti, ki Ripono, ki nga wahi tiketike tangi ai: ka auetia e Moapa a Nepo raua ko Merepa; he mea moremore katoa o ratou mahunga, tapahi rawa nga kumikumi katoa.

3 Ko o ratou whitiki i o ratou ara he kakahu taratara: ka aue ratou katoa i runga i o ratou whare, i o ratou waharoa, nui atu te tangi.

4 Ka hamama hoki a Hehepona raua ko Ereare: ka rangona to ratou reo i Iahata rawa: no reira hamama ana nga mau patu o Moapa; ka wiri tona wairua i roto i a ia.

5 E tangi ana toku ngakau ki a Moapa; rere ana ona rangatira ki Toara, ki Ekarata Herihia: he tangi nei hoki ta ratou i te pikitanga ki Ruhiti, i te mea e piki ana i reira; i te ara hoki ki Horonaimi ka pa ta ratou karanga o te ngaromanga.

6 Ka takoto kau noa nga wai o Nimirimi: kua maroke hoki te tarutaru, kua mate te otaota, kahore he mea e tupu ana.

7 Na, ko a ratou mea maha, me a ratou mea i te rongoa, ka kawea e ratou ki te awa i nga wirou.

8 Kua taiawhiotia hoki nga rohe o Moapa e te karanga; kua tae tona aue ki Ekeraima, tona aue ki Peererimi.

9 Kei te ki hoki nga wai o Rimono i te toto; tera atu taku e whakapa ai ki Rimona, he raiona ki nga oranga o Moapa, ki nga morehu ano o te whenua.

1 Oracle sur Moab. La nuit même où on la ravage, Ar-Moab périt! La nuit même où on la ravage, Kir-Moab périt!

2 On monte à la maison des dieux et à Dibon, sur les hauts lieux, pour pleurer. Moab se lamente sur Nébo et sur Médéba; toutes les têtes sont rasées, toutes les barbes sont coupées.

3 On est ceint de sacs dans ses rues; sur ses toits et dans ses places, chacun gémit et fond en larmes.

4 Hesbon et Élealé se lamentent, leur voix est entendue jusqu'à Jahats; aussi les guerriers de Moab jettent des cris; son âme est tremblante.

5 Mon coeur gémit sur Moab, dont les fugitifs courent jusqu'à Tsoar, jusqu'à Églath-Shélishija. Car on monte en pleurant la montée de Luchith; car on fait retentir le cri de la ruine au chemin de Horonajim.

6 Même les eaux de Nimrim ne sont que désolation; le gazon est desséché, l'herbe a disparu, il n'y a plus de verdure.

7 Aussi l'épargne qu'ils avaient faite, ce qu'ils avaient mis en réserve, ils l'emportent au torrent des saules.

8 Et les cris font le tour des frontières de Moab; ses gémissements vont jusqu'à Églaïm; ses gémissements vont jusqu'à Béer-Élim.

9 Et les eaux de Dimon sont pleines de sang; et j'enverrai sur Dimon un surcroît de maux: les lions contre les réchappés de Moab, et contre ce qui reste du pays.