1 Tena ra, whakarongo, e Hopa, ki aku korero, kia whai taringa ki aku kupu katoa.
2 Nana, kua puaki nei toku mangai, kei te korero toku arero i roto i toku mangai.
3 Ma aku kupu e whakapuaki te tika o toku ngakau; ka korero pono oku ngutu i ta ratou e matau ana.
4 He mea hanga ahau na te Wairua o te Atua, a na te manawa o te Kaha Rawa ahau i whai ora ai.
5 Ki te taea e koe, whakahokia mai e koe he kupu ki ahau; whakatikaia au korero ki toku aroaro, e tu ki runga.
6 Nana, ko toku anga ki te Atua he pena hoki i tau; he mea hanga nei ano hoki ahau ki te paru.
7 Nana, e kore te wehi ki ahau e whakawehi i a koe; e kore ano hoki toku ringa e taimaha iho ki a koe.
8 He pono kua hakiri oku taringa ki au kupu, a kua rongo atu ahau i te reo o au kupu, e mea ana,
9 He ma ahau, kahore oku he; he harakore ahau, kahore hoki he kino i roto i ahau:
10 Na e rapu ana ia i te take riri ki ahau, e kiia ana ahau e ia he hoariri nona;
11 E karapitia ana e ia oku waewae ki te rakau, e ata titiro ana ia ki oku hikoinga katoa.
12 Nana, maku e whawhati tau kupu, ehara tenei mea au i te mea tika; nui atu hoki te Atua i te tangata.
13 He aha koe i totohe ai ki a ia? E kore hoki e korerotia e ia te tikanga o tetahi o ana mea.
14 Kotahi hoki, ae ra, e rua korerotanga a te Atua, otiia kahore e maharatia e te tangata.
15 I te moe, i te putanga moemoea mai o te po, ina au iho te moe o te tangata, i nga moenga i runga i te takotoranga;
16 Ko reira ia whakapuare ai i nga taringa o nga tangata, hiri ai hoki i te ako mo ratou;
17 Kia whakanekehia ai te tangata i tana whakaaro, kia hipokina ai hoki te whakapehapeha o te tangata;
18 E puritia ana e ia tona wairua kei tae ki te rua, tona ora kei riro i te hoari.
19 E whiua ana hoki ia ki te mamae i runga i tona moenga, ki te ngau tonu hoki o ona wheua;
20 A whakarihariha ana tona ora ki te taro, tona wairua ki te kai whakaminamina.
21 E honia ana ona kiko, a kore noa e kitea; a purero mai ana ona wheua kihai nei i kitea i mua.
22 Heoi e whakatata ana tona wairua ki te rua, tona ora ki nga kaiwhakamate.
23 Ki te mea he karere tera kei a ia, he kaiwhakaatu tikanga tetahi i roto i te mano, hei whakaatu i tona tika ki te tangata:
24 Na ka tohu tera i a ia, a ka mea, Whakaorangia ia kei heke ki te rua, kua kitea hoki e ahau he utu.
25 Ko tona kiri ka ngawari atu i to te tamaiti; ka hoki iho ia ki nga ra o tona tamarikitanga:
26 Ka inoi ia ki te Atua, a ka manako tera ki a ia; heoi ka kite ia i tona mata i runga i te koa: a ka utua e ia te tika o te tangata.
27 E waiata ana ia i te aroaro o nga tangata, e mea ana, Kua hara ahau, whakaparoritia ake e ahau te tika, a kahore he pai ki ahau:
28 Kua whakaorangia e ia toku wairua kei riro ki te rua, a e kite toku wairua i te marama.
29 Nana, e meatia ana enei mea katoa e te Atua, e tuaruatia ana, ae, e tuatorutia ana, ki te tangata,
30 Hei whakahoki mai i tona wairua i roto i te rua, kia whakamaramatia ai ki te marama o te ora.
31 Kia whai whakaaro mai, e Hopa, whakarongo mai ki ahau: kati tau, a ka korero ahau.
32 Ki te mea he kupu tau, utua mai taku: korero, ko taku hoki i pai ai kia whakatikaia tau.
33 Ki te kahore, whakarongo ki ahau: noho puku koe, a maku koe e whakaako ki te whakaaro nui.
1 Mais toi, ô Job, écoute mes discours, et prête l'oreille à toutes mes paroles.
2 Voici, j'ouvre la bouche, ma langue parle en mon palais.
3 Mes paroles exprimeront la droiture de mon cœur; mes lèvres diront franchement ce que je sais.
4 C'est l'Esprit de Dieu qui m'a fait; c'est le Souffle du Tout-Puissant qui m'a donné la vie.
5 Si tu le peux, réponds-moi; résiste-moi en face, et tiens-toi bien.
6 Voici, je suis ton égal devant Dieu; j'ai été tiré de la boue, moi aussi.
7 Voici, ma terreur ne te troublera point, et ma majesté ne pèsera pas sur toi.
8 Vraiment, tu as dit à mes oreilles, et j'ai entendu le son de tes paroles:
9 Je suis pur, sans péché; je suis net, et il n'y a point d'iniquité en moi.
10 Voici, Dieu me cherche querelle, il me tient pour son ennemi;
11 Il met mes pieds dans les ceps, il surveille tous mes mouvements.
12 Voici, en cela, tu n'as pas été juste, te répondrai-je; car Dieu est plus grand que l'homme.
13 Pourquoi as-tu plaidé contre lui? Il ne rend pas compte de ce qu'il fait.
14 Dieu parle cependant une fois, deux fois, mais on n'y prend pas garde;
15 En songe, par des visions nocturnes, quand le sommeil tombe sur les humains, pendant qu'ils dorment sur leur couche;
16 Alors il ouvre l'oreille de l'homme, et il met le sceau sur ses réprimandes,
17 Afin de détourner l'homme de son oeuvre, et d'éloigner de lui l'orgueil,
18 Afin de préserver son âme de la fosse, et sa vie de l'épée.
19 L'homme est aussi châtié par des douleurs, sur son lit, par l'agitation continuelle de ses os.
20 Alors sa vie prend en horreur le pain, et son âme les mets les plus désirés.
21 Sa chair se consume et disparaît; ses os qu'on ne voyait pas, sont mis à nu.
22 Son âme approche de la fosse, et sa vie de ceux qui font mourir.
23 S'il y a pour cet homme quelque ange médiateur, un entre mille, pour lui faire connaître ce qu'il doit faire,
25 Sa chair prend plus de fraîcheur que dans son enfance; il revient aux jours de sa jeunesse.
26 Il supplie Dieu, et Dieu lui est favorable. Il lui fait contempler avec joie sa face, et il lui rend sa justice.
29 Voilà ce que Dieu fait deux, trois fois, envers l'homme,
30 Pour ramener son âme de la fosse, pour qu'elle soit éclairée de la lumière des vivants.
31 Sois attentif, Job, écoute-moi! Tais-toi, et je parlerai.
32 Si tu as quelque chose à dire, réponds-moi; parle, car je désire te justifier.
33 Sinon, écoute-moi; tais-toi, et je t'enseignerai la sagesse.