1 He himene na Ahapa. E te Atua, kua tae mai nga tauiwi ki tou kainga tupu, kua noa i a ratou tou temepara tapu, kua waiho a Hiruharama kia puranga kau ana.

2 Ko nga tinana mate o au pononga kua hoatu e ratou hei kai ma nga manu o te rangi, ko te kikokiko o tau hunga tapu ma nga kirehe o te whenua.

3 Ko o ratou toto, ringihia ake e ratou ano he wai, ki nga taha o Hiruharama; kahore hoki he tangata hei tanu i a ratou.

4 Kua waiho matou hei tawainga ma o matou hoa, hei katanga ma te hunga i tetahi taha, i tetahi taha o matou.

5 Kia pehea te roa, e Ihowa? E riri tonu ranei koe ake ake? E ngiha tonu ranei tou hae me he kapura?

6 Ringihia tou riri ki nga tauiwi kahore nei e matau ki a koe, ki nga rangatiratanga kahore nei e karanga ki tou ingoa.

7 Kua pau hoki a Hakopa i a ratou, kua ururua i a ratou tona nohoanga.

8 Kaua ra e maharatia nga kino o o matou tupuna; kia hohoro tou aroha ki mua i a matou; kua whakaititia rawatia hoki matou.

9 Awhinatia matou, e te Atua o to matou whakaoranga, kia whakakororiatia ai tou ingoa: whakaorangia matou, hipokina hoki o matou hara, he mahara ki tou ingoa.

10 Kia mea koia nga tauiwi, Kei hea to ratou Atua? Kia kite atu matou e matau ana nga tauiwi ki te whakatakinga i te toto o au pononga i whakahekea nei.

11 Kia tae atu ki tou aroaro te aue a te herehere: kia rite ki te nui o tou kaha tau whakaora i te hunga e meatia ana kia mate.

12 Takiwhitutia atu te utu e hoatu e koe ki nga uma o o matou hoa mo ta ratou tawai, e tawai nei ratou ki a koe, e te Ariki.

13 Penei ka whakawhetai matou, tau iwi, nga hipi hoki e hepara nei koe, ki a koe ake ake: ka whakaitea e matou te whakamoemiti ki a koe, ki nga whakatupuranga katoa.

1 Psaume d'Asaph. Ö Dieu, les nations sont entrées dans ton héritage; elles ont profané le temple de ta sainteté; elles ont mis Jérusalem en ruines.

2 Elles ont donné les corps de tes serviteurs en pâture aux oiseaux des cieux, la chair de tes bien-aimés aux bêtes de la terre.

3 Elles ont répandu leur sang comme l'eau, à l'entour de Jérusalem, sans qu'il y eût personne pour les ensevelir.

4 Nous avons été en opprobre chez nos voisins, la risée et le jouet de nos alentours.

5 Jusqu'à quand, ô Éternel, seras-tu irrité sans relâche, et ta jalousie sera-t-elle embrasée comme un feu?

6 Répands ta colère sur les nations qui ne te connaissent pas, et sur les royaumes qui n'invoquent pas ton nom.

7 Car on a dévoré Jacob; on a désolé sa demeure.

8 Ne te souviens point de nos iniquités passées; que ta compassion se hâte de venir à nous; car nous sommes devenus fort misérables.

9 Aide-nous, ô Dieu de notre salut, pour la gloire de ton nom, et délivre nous! Pardonne-nous nos péchés pour l'amour de ton nom!

10 Pourquoi les nations diraient-elles: Où est leur Dieu? Qu'elle se montre à nos yeux, parmi les nations, la vengeance du sang de tes serviteurs, qui a été répandu!

11 Que le gémissement du captif parvienne en ta présence! conserve, selon la grandeur de ta force, ceux qui sont voués à la mort!

12 Et rends à nos voisins, par sept fois, dans leur sein, l'outrage qu'ils t'ont fait, Seigneur!

13 Mais nous, ton peuple, le troupeau que tu conduis, nous te célébrerons à jamais. D'âge en âge nous redirons ta louange.