1 Au douzième mois, qui est le mois d'Adar, au treizième jour du mois, auquel la parole du roi et son édit devaient être exécutés, au jour où les ennemis des Juifs espéraient en être les maîtres, le contraire arriva, et les Juifs furent maîtres de ceux qui les haïssaient.
2 Les Juifs s'assemblèrent dans leurs villes, par toutes les provinces du roi Assuérus, pour mettre la main sur ceux qui cherchaient leur perte; et nul ne put subsister devant eux, parce que la frayeur qu'on avait d'eux avait saisi tous les peuples.
3 Et tous les chefs des provinces, les satrapes, les gouverneurs, et ceux qui faisaient les affaires du roi, soutenaient les Juifs, parce que la crainte qu'on avait de Mardochée les avait saisis.
4 Car Mardochée était grand dans la maison du roi; et sa renommée se répandait par toutes les provinces, parce que Mardochée allait toujours grandissant.
5 Les Juifs frappèrent donc tous leurs ennemis à coups d'épée; ce fut un massacre et une extermination; ils disposèrent à leur volonté de ceux qui les haïssaient.
6 A Suse, la capitale, les Juifs tuèrent et firent périr cinq cents hommes.
7 Ils tuèrent Parshandatha, Dalphon, Aspatha,
8 Poratha, Adalia, Aridatha,
9 Parmashtha, Arisaï, Aridaï et Vajézatha,
10 Dix fils d'Haman, fils d'Hammédatha, l'oppresseur des Juifs; mais ils ne mirent point la main au pillage.
11 En ce jour-là, on rapporta au roi le nombre de ceux qui avaient été tués dans Suse, la capitale.
12 Et le roi dit à la reine Esther: Dans Suse, la capitale, les Juifs ont tué et détruit cinq cents hommes, et les dix fils d'Haman; qu'auront-ils fait dans le reste des provinces du roi? Quelle est ta demande? Et elle te sera accordée. Et quelle est encore ta prière? Il y sera fait droit.
13 Esther répondit: Si le roi le trouve bon, qu'il soit permis demain encore, aux Juifs qui sont à Suse, de faire selon l'édit d'aujourd'hui, et qu'on pende au gibet les dix fils d'Haman.
14 Et le roi commanda que cela fût ainsi fait; l'édit en fut publié dans Suse, et on pendit les dix fils d'Haman.
15 Les Juifs qui étaient à Suse, s'assemblèrent donc encore au quatorzième jour du mois d'Adar, et ils tuèrent à Suse trois cents hommes; mais ils ne mirent point la main au pillage.
16 Le reste des Juifs, qui étaient dans les provinces du roi, s'assemblèrent et se mirent en défense pour leur vie; et ils eurent du repos de leurs ennemis, et tuèrent soixante et quinze mille de ceux qui les haïssaient; mais ils ne mirent point la main au pillage.
17 C'était le treizième jour du mois d'Adar; le quatorzième, ils se reposèrent, et en firent un jour de festin et de joie.
18 Mais les Juifs qui étaient à Suse, s'assemblèrent le treizième jour et le quatorzième jour du même mois; ils se reposèrent le quinzième, et en firent un jour de festin et de joie.
19 C'est pourquoi, les Juifs de la campagne, qui habitent dans les villes qui ne sont point fermées de murailles, font du quatorzième jour du mois d'Adar un jour de joie, de festin, un jour de fête, où l'on s'envoie des présents l'un à l'autre.
20 Mardochée écrivit ces choses, et envoya des lettres à tous les Juifs qui étaient dans toutes les provinces du roi Assuérus, au près et au loin,
21 Leur ordonnant de célébrer chaque année le quatorzième jour et le quinzième du mois d'Adar,
22 Comme les jours où les Juifs avaient eu du repos de leurs ennemis, et le mois où leur détresse fut changée en joie, et leur deuil en jour de fête, et d'en faire des jours de festin et de joie où l'on s'envoie des présents l'un à l'autre, et où l'on fait des dons aux pauvres.
23 Les Juifs adoptèrent donc ce qu'ils avaient commencé de faire, et ce que leur avait écrit Mardochée.
24 Car Haman, fils d'Hammédatha, l'Agagien, l'oppresseur de tous les Juifs, avait machiné contre les Juifs de les détruire, et avait jeté le Pur, c'est-à-dire le sort, pour les exterminer et les détruire.
25 Mais quand Esther fut venue devant le roi, il commanda par lettres que la méchante machination qu'Haman avait faite contre les Juifs, retombât sur sa tête, et qu'on le pendît, lui et ses fils, au gibet.
26 C'est pourquoi on appelle ces jours Purim, du nom de Pur. Par ces motifs, d'après tout le contenu de cette lettre, d'après ce qu'ils avaient vu et ce qui leur était arrivé,
27 Les Juifs établirent et adoptèrent, pour eux et pour leur postérité, et pour tous ceux qui se joindraient à eux, de ne point manquer de célébrer, chaque année, ces deux jours, selon leur règle écrite et leur époque déterminée.
28 Ces jours devaient être rappelés et célébrés dans tous les âges, dans chaque famille, dans chaque province et dans chaque ville; de telle sorte qu'on n'abolît point ces jours de Purim parmi les Juifs, et que le souvenir ne s'en effaçât point parmi leurs descendants.
29 La reine Esther, fille d'Abichaïl, et le Juif Mardochée, écrivirent avec toute leur autorité, pour confirmer une seconde fois cette lettre sur les Purim.
30 Et on envoya des lettres à tous les Juifs, dans les cent vingt-sept provinces du royaume d'Assuérus, avec des paroles de paix et de fidélité,
31 Pour établir ces jours de Purim en leur saison, comme le Juif Mardochée et la reine Esther les avaient établis pour eux, et comme ils les avaient établis pour eux-mêmes et pour leur postérité, à l'occasion de leurs jeûnes et de leurs lamentations.
32 Ainsi l'ordre d'Esther confirma cette institution des Purim, comme cela est écrit dans le livre.
1 Na i te tekau ma rua o nga marama, ara i te marama Arara, i te tekau ma toru o nga ra, i te mea ka tata te mahia te kupu a te kingi, me tana ture, i te ra ano i hua ai nga hoariri o nga Hurai ka taea e ratou; otiia i puta ke ano, no te mea i taea e nga Hurai te hunga i kino ki a ratou;
2 Ka huihui nga Hurai ki o ratou pa i nga kawanatanga katoa a Kingi Ahahueruha, he mea kia pa ai nga ringa ki te hunga e whai ana kia mate ratou; a kihai tetahi i tu ki to ratou aroaro; kua tau hoki to ratou wehi ki nga iwi katoa.
3 A, ko nga rangatira katoa o nga kawanatanga, me nga kawana, me nga kawana iti, me nga kaimahi i te mahi a te kingi, i awhina i nga Hurai; no te mea kua tau te wehi o Mororekai ki a ratou.
4 He nui hoki a Mororekai i roto i te whare o te kingi, a i paku tona rongo ki nga kawanatanga katoa: kua nui haere hoki taua tangata, a Mororekai.
5 Na patua iho e nga Hurai o ratou hoariri katoa ki te hoari, he parekura, he whakangaromanga; meatia ana e ratou ta ratou i pai ai ki te hunga i kino ki a ratou.
6 I Huhana ano, i te whare kingi, e rima rau nga tangata i patua, i whakangaromia e nga Hurai.
7 Ko Parahanarata ano, ko Rarapono, ko Ahapata,
8 Ko Porata, ko Araria, ko Arirata,
9 Ko Paramahata, ko Arihai, ko Arirai, ko Waietata,
10 Ko nga tama kotahi tekau a Hamana tama a Hamerata, a te hoariri o nga Hurai, patua iho e ratou; kihai ia o ratou ringa i pa ki nga taonga.
11 I taua ra ka kawea ki te kingi te tokomaha o te hunga i patua ki Huhana, ki te whare kingi.
12 Na ka mea te kingi ki a Kuini Ehetere, E rima rau nga tangata kua patua nei e nga Hurai, huna rawa ki Huhana, ki te whare kingi, me nga tama kotahi tekau a Hamana; i pehea ra ratou i era kawanatanga a te kingi? he aha hoki tau e mea nei mau? ka hoatu hoki ki a koe. He aha ake tau e tono ai? a ka meatia.
13 Ano ra ko Ehetere, Ki te pai te kingi, tukua nga Hurai i Huhana apopo kia mea i nga mea o te ture o tenei ra, kia whakairihia nga tama kotahi tekau a Hamana ki runga ki te rakau.
14 Na ka mea te kingi kia meatia tenei, a ka homai te ture i Huhana. Na whakairihia ana nga tama kotahi tekau a Hamana.
15 A i huihui nga Hurai i Huhana i te tekau ma wha ano o nga ra o te marama Arara, a e toru rau nga tangata i patua e ratou i Huhana; kihai ia o ratou ringa i pa ki nga taonga.
16 Na, ko era atu Hurai o nga kawanatanga a te kingi, i huihui ratou, a tu ana ki runga, kia ora ai ratou. Na ka ta o ratou manawa i o ratou hoariri, a patua iho e ratou o te hunga i kino ki a ratou e whitu tekau ma rima mano; kihai ano ia o ratou ringa i pa ki nga taonga.
17 I meinga tenei i te tekau ma toru ano o nga ra o te marama Arara; i te tekau ma wha hoki ka ta te manawa, waiho iho e ratou hei ra mo te kai hakari, mo te hari.
18 Engari ko nga Hurai i Huhana, i huihui i te tekau ma toru o nga ra o taua marama, i te tekau ma wha ano, a no te tekau ma rima ka whakata; waiho iho e ratou hei ra mo te kai hakari, mo te hari.
19 Na reira nga Hurai e noho ana i nga pa koraha, i nga pa taiepakore, i mea ai ko te tekau ma wha o nga ra o te marama Arara hei ra mo te hari, mo te kai hakari, hei ra pai, e tuku tahua ai tetahi ki tetahi.
20 Na ka tuhituhia e Mororekai enei mea katoa, a tukua ana e ia nga pukapuka ki nga Hurai katoa o nga kawanatanga katoa a Kingi Ahahueruha, ki nga mea e tata ana, ki nga mea i tawhiti,
21 Kia whakapumautia te tikanga ma ratou, kia whakaritea te tekau ma wha o nga ra o te marama Arara, me te tekau ma rima ano o nga ra o taua marama, i ia tau, i ia tau,
22 Kia rite ki nga ra i ta ai te manawa o nga Hurai i o ratou hoariri, ki te marama ano i puta ke ai to ratou tangi hei hari, to ratou pouri hei ra pai, kia meinga hei ra kai hakari, hei ra hari, e tukua ai etahi wahi ma tetahi, ma tetahi, me etahi mea ano ma nga rawakore.
23 Na whakaae ana nga Hurai kia mahia nga mea i timataia nei e ratou, nga mea ano i tuhituhia e Mororekai ki a ratou.
24 He mea mo ta Hamana tama a Hamerata Akaki; ko te hoariri nei ia o nga Hurai katoa; whakaaroa ana e ia he he mo nga Hurai, kia huna ratou; a maka ana e ia he Puri, ara he rota mo ratou kia whakamotitia, kia huna;
25 No te taenga ia o taua mea ki te aroaro o te kingi, ka whakahau ia, na te pukapuka, kia hoki te whakaaro kino i whakaaroa e ia mo nga Hurai ki runga ki tona pane ake, a taronatia ana ia, ratou ko ana tama, ki runga ki te tarawa.
26 Na reira i huaina ai aua ra ko Purimi, no te ingoa nei, no Puri. Na reira ano, no nga kupu katoa o tenei pukapuka, no ta ratou ano i kite ai o tenei mea, no nga mea ano i pa ki a ratou,
27 I whakapumau ai nga Hurai i te tikanga, i whakaae ai hei mea ma ratou, ma o ratou uri, ma te hunga ano hoki e honoa ki a ratou, hei mea e kore e whakataka, kia whakaritea enei ra e rua, kia pera ano me te mea i tuhituhia, i te wa ano e tika ai i tenei tau, i tenei tau;
28 Kia maharatia ano enei ra, kia mahia e nga whakatupuranga katoa, e nga hapu katoa, e nga kawanatanga katoa, e nga pa katoa, kia kaua ano enei ra o Purimi e ngaro i roto i nga Hurai, me te maharatanga ki aua ra kia kaua e mahue i o ratou uri.
29 Katahi ka tuhituhi a Kuini Ehetere, ta Apihaira tamahine, a Mororekai Hurai ano, whakapau rawa to raua mana, kia whakapumautia tenei pukapuka tuarua o Purimi.
30 A i tukua e ia he pukapuka ki nga Hurai katoa, ki nga kawanatanga kotahi rau e rua tekau ma whitu o te kingitanga o Ahahueruha, no te rangimarie nga kupu, no te pono,
31 Kia whakapumautia enei ra o Purimi i nga wa e tika ai, kia pera me ta Mororekai Hurai raua ko Kuini Ehetere i whakatakoto ai ma ratou; me ta ratou ano i whakatakoto ai hei tikanga ma ratou, ma o ratou uri, ara nga nohopuku, me ta ratou tangi.
32 Na whakapumautia ana enei meatanga Purimi e te kupu a Ehetere; tuhituhia iho ki te pukapuka.