1 O Galates dépourvus de sens! qui vous a fascinés pour que vous n'obéissiez plus à la vérité? vous, aux yeux de qui Jésus-Christ a été vivement dépeint, et comme crucifié en vous?

2 Je veux savoir de vous cette seule chose: Avez-vous reçu l'Esprit par les œuvres de la loi, ou par la prédication de la foi?

3 Avez-vous tellement perdu le sens, qu'après avoir commencé par l'Esprit, vous finissiez maintenant par la chair?

4 Avez-vous tant souffert en vain? si toutefois ce n'est qu'en vain!

5 Celui donc qui vous communique l'Esprit, et qui fait des miracles parmi vous, le fait-il par les œuvres de la loi, ou par la prédication de la foi?

6 Comme il est dit d'Abraham: Il crut à Dieu, et cela lui fut imputé à justice;

7 Sachez donc, que ceux qui ont la foi, sont les enfants d'Abraham.

8 Aussi l'Écriture, prévoyant que Dieu justifierait les Gentils par la foi, a évangélisé par avance à Abraham, en lui disant: Toutes les nations seront bénies en toi.

9 C'est pourquoi ceux qui croient, sont bénis avec Abraham qui a cru.

10 Mais tous ceux qui s'attachent aux œuvres de la loi, sont sous la malédiction, puisqu'il est écrit: Maudit est quiconque ne persévère pas à faire toutes les choses qui sont écrites dans le livre de la loi!

11 Et que nul ne soit justifié devant Dieu par la loi, cela est évident; parce que: Le juste vivra par la foi.

12 Or, la loi ne justifie pas par la foi; mais elle dit: L'homme qui aura fait ces choses, vivra par elles.

13 Christ nous a rachetés de la malédiction de la loi, quand il a été fait malédiction pour nous; (car il est écrit: Maudit est quiconque est pendu au bois; )

14 Afin que la bénédiction d'Abraham se répandît sur les Gentils par Jésus-Christ, et que nous reçussions par la foi l'Esprit qui avait été promis.

15 Frères, je parle à la manière des hommes: Lorsqu'un contrat a été confirmé par un homme, personne ne le casse, ou n'y ajoute rien.

16 Or, les promesses ont été faites à Abraham et à sa postérité. Il n'est pas dit: Et à ses postérités, comme s'il s'agissait de plusieurs; mais comme d'une seule: Et à ta postérité, qui est Christ.

17 Voici donc ce que je dis: Quant au contrat que Dieu a auparavant confirmé en Christ, la loi, qui n'est venue que quatre cent trente ans après, n'a pu l'annuler, pour abolir la promesse.

18 Car, si l'héritage vient de la loi, ce n'est plus de la promesse. Or, Dieu l'a donné gratuitement à Abraham par la promesse.

19 A quoi donc sert la loi? Elle a été ajoutée à la promesse à cause des transgressions, jusqu'à la venue de la postérité à qui la promesse avait été faite; et elle fut donnée par le moyen des anges, et par l'entremise d'un médiateur.

20 Or, le médiateur n'est pas d'un seul, mais Dieu est un seul.

21 La loi est-elle donc contraire aux promesses de Dieu? Nullement; car s'il eût été donné une loi qui pût donner la vie, la justice viendrait véritablement de la loi.

22 Mais l'Écriture a tout renfermé sous le péché, afin que la promesse fût donnée, par la foi en Jésus-Christ, à ceux qui croient.

23 Or, avant que la foi vînt, nous étions renfermés sous la garde de la loi, pour la foi qui devait être révélée.

24 De sorte que la loi a été notre conducteur pour nous mener à Christ, afin que nous fussions justifiés par la foi.

25 Or, la foi étant venue, nous ne sommes plus sous ce conducteur.

26 Car vous êtes tous enfants de Dieu par la foi en Jésus-Christ.

27 Car vous tous qui avez été baptisés en Christ, vous avez revêtu Christ.

28 Il n'y a plus ni Juif ni Grec; il n'y a plus ni esclave ni libre; il n'y a plus ni homme ni femme; car vous êtes tous un en Jésus-Christ.

29 Et si vous êtes de Christ, vous êtes donc la postérité d'Abraham, et les héritiers selon la promesse.

1 E nga Karatia whakaarokore, na wai koutou i whaiwhaia, i whakakitea nuitia na a Ihu Karaiti ki o koutou kanohi, he mea ripeka?

2 Heoi taku e mea ana kia whakaakona mai e koutou, No nga mahi ranei o te ture i riro mai ai te Wairua i a koutou, na te mea ranei ka rongo ki te whakapono?

3 Ha, kia pena koutou te whakaarokore? i runga i te Wairua ta koutou timatanga, a me whakaoti ranei e koutou i runga i te kikokiko?

4 He huakore noa iho ranei o koutou matenga maha? ki te mea ra he mea huakore.

5 Na, ko te kaiwhakawhiwhi i a koutou ki te Wairua, e mahi nei hoki i nga merekara i roto i a koutou, no nga mahi ranei o te ture tana, no te rongo ranei ki te whakapono?

6 Ka rite hoki ki a Aperahama i whakapono ki te Atua, a whakairia ana ki a ia hei tika.

7 Na, kia matau koutou, ko te hunga o te whakapono, he tamariki enei na Aperahama.

8 A, i te kitenga o te karaipiture i mua, he whakapono ta te Atua hei whakatika mo nga tauiwi, ka kauwhautia wawetia te rongopai ki a Aperahama, Mau ka manaakitia ai nga iwi katoa.

9 Ina, ko te hunga o te whakapono, e manaakitia ngatahitia ana me Aperahama i whakapono ra.

10 Ko te hunga katoa hoki o nga mahi o te ture, kei raro ratou i te kanga: kua oti hoki te tuhituhi, Ka kanga nga tangata katoa kahore e mau ki nga mea katoa kua oti te tuhituhi ki te pukapuka o te ture, hei mahi ma ratou.

11 He hanga marama ano tenei, e kore e tika i te ture tetahi tangata ki te aroaro o te Atua: Ma te whakapono hoki e ora ai te tangata tika.

12 He teka hoki no te whakapono te ture: engari, Ki te mahia aua mea e te tangata, ma aua mea ia e ora ai.

13 Kua hokona tatou e te Karaiti i roto i te kanga a te ture, i a ia nei i meinga hei kanga mo tatou: kua oti hoki te tuhituhi, He mea kanga nga tangata katoa e whakairia ki runga ki te rakau:

14 Kia tae ai ki nga tauiwi te manaaki o Aperahama i roto i a Karaiti Ihu; kia riro mai ai i a tatou te kupu homai o te Wairua, he mea ma roto i te whakapono.

15 E oku teina, he kupu tangata taku nei; Ahakoa he kawenata na te tangata, ki te mea ka oti te whakau, kahore he tangata hei turaki, hei tapiri ranei.

16 Na, i korerotia nga kupu whakaari ki a Aperahama, ki tana whanau ano hoki. Kihai ia i mea, Ki nga whanau, me te mea he tokomaha; engari me te mea he kotahi, Ki tau whanau, ko te Karaiti hoki ia.

17 Na ko taku kupu tenei; Ko te kawenata i whakaukia e te Atua i mua ra, e kore e ahei te ture, no muri iho nei o nga tau e wha rau e toru tekau i tae mai ai, ki te turaki, hei whakakahore i te kupu whakaari.

18 Mehemea hoki na te ture i riro mai ai te kainga, heoi ehara i te mea na te kupu whakaari; otira i na runga mai i te kupu whakaari ta te Atua homaitanga ki a Aperahama.

19 Hei aha ra te ture? I tapiritia mai mo nga pokanga ketanga, kia tae mai ra ano te whanau mona nei te kupu whakaari; he mahinga na nga anahera, i roto i te ringa o te takawaenga.

20 Na, he teka mo te kotahi te takawaenga; kotahi ia te Atua.

21 He turaki ranei ta te ture i a te Atua kupu whakaari? Kahore rapea: me i homai hoki he ture, he mea kaha ki te whakaora, ina kua puta ake te tika i te ture.

22 Heoi kua kopania nga mea katoa e te karaipiture ki raro o te hara, kia homai ai ki te hunga e whakapono ana te mea i whakaaria mai i runga i te whakapono ki a Ihu Karaiti.

23 I mua ia o te taenga mai o te whakapono, e puritia ana tatou i raro i te ture, he mea kopani, kia taea ra ano te whakapono e whakapuakina nei i muri.

24 Heoi kua meinga nei te ture hei kaiwhakaako mo tatou, hei arahi ki a te Karaiti, kia tika ai tatou i te whakapono.

25 Otira ka tae mai nei te whakapono, mutu ake to tatou meatanga mai e te kaiwhakaako.

26 He tamariki katoa hoki koutou na te Atua, he mea na te whakapono ki a Karaiti Ihu.

27 Ko te hunga katoa hoki o koutou kua iriiria ki roto ki a te Karaiti, kua kakahuria e koutou a te Karaiti.

28 Kahore he Hurai, kahore he Kariki, kahore he pononga, kahore he rangatira, kahore he tane, wahine ranei; he tangata kotahi tonu hoki koutou katoa i roto i a Karaiti Ihu.

29 A ki te mea na te Karaiti koutou, he whanau na Aperahama, mo koutou hoki te kainga i runga i te kupu whakaari.