1 Dieu ayant autrefois parlé à nos pères, à plusieurs reprises et en diverses manières, par les prophètes,
2 Nous a parlé en ces derniers temps par son Fils, qu'il a établi héritier de toutes choses; par lequel aussi il a fait le monde;
3 Et qui, étant la splendeur de sa gloire et l'empreinte de sa personne, et soutenant toutes choses par sa parole puissante, ayant opéré par lui-même la purification de nos péchés, s'est assis à la droite de la Majesté divine dans les lieux très hauts;
4 Ayant été fait d'autant plus excellent que les anges, qu'il a hérité d'un nom plus excellent que le leur.
5 Car auquel des anges Dieu a-t-il jamais dit: Tu es mon Fils, je t'ai engendré aujourd'hui? Et encore: Je serai son Père, et il sera mon Fils?
6 Et ailleurs, quand il introduit de nouveau sur la terre le Premier-né, il dit: Que tous les anges de Dieu l'adorent.
7 Et quant aux anges, il est dit: Il fait de ses anges, des vents, et de ses ministres, des flammes de feu.
8 Mais quant au Fils: O Dieu! ton trône demeure aux siècles des siècles, et le sceptre de ton règne est un sceptre d'équité:
9 Tu as aimé la justice, et tu as haï l'iniquité, c'est pourquoi, ô Dieu! ton Dieu t'a oint d'une huile de joie au-dessus de tes semblables.
10 Et encore: C'est toi, Seigneur, qui as fondé la terre dès le commencement, et les cieux sont l'ouvrage de tes mains.
11 Ils périront, mais tu demeures; ils vieilliront tous comme un vêtement,
12 Et tu les rouleras comme un manteau; ils seront changés, mais toi, tu es le même, et tes années ne finiront point.
13 Et auquel des anges Dieu a-t-il jamais dit: Assieds-toi à ma droite, jusqu'à ce que j'aie fait de tes ennemis le marchepied de tes pieds?
14 Ne sont-ils pas tous des esprits destinés à servir, et envoyés pour exercer un ministère en faveur de ceux qui doivent hériter du salut?
1 He maha nga wahi, he maha nga huarahi i korero ai te Atua i mua, ara nga poropiti, ki nga matua,
2 I enei ra whakamutunga na tana Tama ana korero ki a tatou, ko tana hoki tera i mea ai mana nga mea katoa, ko tana kaihanga hoki tera o nga ao;
3 Ko ia te kanapatanga o tona kororia, te tino ahua o tona pumautanga, e whakau nei i nga mea katoa ki te kupu o tona kaha, ka oti i a ia ake ano te horoi o tatou hara, na noho ana ia i te ringa matau o te Nui i runga rawa;
4 A meinga ana ia kia pai ake i nga anahera, kia pera me te ingoa i riro i a ia he nui atu i to ratou.
5 Ki a wai hoki o nga anahera tana meatanga i mua, Ko koe taku Tama, nonaianei koe i whakatupuria ai e ahau? Me tenei ano, Ko ahau hei Matua ki a ia, ko ia hei Tama ki ahau?
6 I tana kawenga mai ano hoki i te whanau matamua ki te ao, ka mea ia, Kia koropiko nga anahera katoa a te Atua ki a ia.
7 Ko tana kupu ia mo nga anahera, Meinga ana e ia ana anahera hei wairua, ana kaimahi hei mura ahi.
8 Mo te Tama ia, i ki ia, Pumau tonu tou torona, e te Atua, ake, ake: a ko te hepeta o te tika te hepeta o tou kingitanga;
9 I arohaina e koe te tika, i kinongia e koe te hara; no reira nui atu i to ou hoa te whakawahinga a te Atua, a tou Atua, i a koe ki te hinu o te hari.
10 Me tenei ano, Nau, e te Ariki, i te timatanga i whakatakoto te whenua; he mahi ano nga rangi na ou ringa:
11 Ko era e hemo atu, ko koe ia e mau tonu: ka tawhitotia katoatia hoki era me he kakahu:
12 Ka pokaitia e koe, ano he koheka, ka whakaputaia ketia: ko koe tonu ano ia koe, kahore hoki he mutunga o ou tau.
13 Ki tehea hoki o nga anahera tana meatanga i mua, Hei toku ringa matau koe noho ai, kia meinga ra ano e ahau ou hoariri hei turanga waewae mou?
14 He teka ianei he wairua kaimahi ratou katoa, he mea tonotono hei minita, he whakaaro ki te hunga mo ratou nei te ora?